Veebi jaoks kohandatud versioon. PDF versiooni leiab siit.
Tartu Ülikool
Ajaloo ja arheoloogia instituut
Taavi Urb
EESTI MEREJÕUDUDE OHVITSERIDE VÄLJAÕPE AASTATEL 1919-1940
Magistritöö
Juhendaja: dotsent Ago Pajur
Tartu 2014
Sisukord
Sisukord
Sissejuhatus
I peatükk: väljaõppesüsteemi loomine
II peatükk: väljaõppesüsteemi areng
III peatükk: paus ohvitseride koolitamises ja ohvitseride väljaõppe ümberkorraldamine
Kokkuvõte
Kasutatud allikad ja kirjandus
Summary
Lisad
Lisa 1: mereväeohvitseride I lend 1919-1921
Lisa 2: Mereväe Kadettide Kooli mehaanikajaoskond 1920-1923
Lisa 3: mereväeohvitseride II lend 1921-1924
Lisa 4: mereväeohvitseride III lend 1925-1928
Lisa 5: aastatel 1929-1937 mereväe kaadriohvitserideks saanud
Lisa 6: mereväeohvitseride IV lend 1938-1940
Lisa 7: mereväe ohvitseride rahuaegsete kursuste kuulajad
Lisa 8: õppekavad võrdluses
Lisa 9: mereväeohvitseride kursused arvudes
Lisa 10: ajajoon
Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja lõputöö üldsusele kättesaadavaks tegemiseks
Käesoleval aastal lõpetab Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli esimene mereväe põhikursus. Mul on olnud au olla selle kursuse ülem kursuse avamisest alates. Tegemist on ajaloolise hetkega, sest eelmine lend mereväeohvitsere lõpetas Eestis 63 aastat tagasi, aastal 1940. Kursust ette valmistades ja läbi viies tekkiski huvi küsimuse vastu, kuidas seda varem tehti.
Oma magistritöös uurin ma mereväe ohvitseride väljaõpet Eestis aastatel 1919-1940: väljaõppesüsteemi loomist, väljaõppe korraldust ja väljaõppesüsteemi arengut. Minu algne kavatsus oli keskenduda õppekavadele: nende koostamise põhimõtetele ja õppekavade arendamisele, kuid töö käigus selgus, et sellekohased materjalid on liiga napid. Seepärast olen sunnitud piirduma eelkõige väljaõppe korraldusliku küljega. Intrigeeriv teema oleks väljaõppe kvaliteet: õppurite õppetöös edasijõudmise korrelatsioon edasise karjääriga. Kahjuks ei ole selles vallas võimalik teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest ükski mereväe ohvitseride lend tervikuna ei jõudnud oma karjääri loomuliku lõpuni. Heade hinnetega lõpetanute esmane karjäär oli küll kiirem, aga seda toetas tolleaegne süsteem, mis lisas hea tulemusega lõpetanutele auastmevanust.
Oma uurimistöös keskendun mereväeohvitseride väeliigispetsiifilisele esimese taseme väljaõppele. Merekindluste ohvitseride koolitamine Sõjakooli jalaväe- ja suurtükiväeklassides jääb fookusest välja. Samuti jäävad uurimusest välja erialased ja muud täiendkoolitused pärast ohvitserikutse omandamist. Aastatel 1921-1925 korraldatud rahuaegsed mereväeohvitseride kursused jäävad fookuse sisse, sest tegemist oli järeleaitamiskursusega sõja ajal kiirendatud korras ohvitseriks ülendatutele, mis viis nad rahuaja ohvitseridelt nõutavale tasemele.
Olen oma magistritöö jaotanud kolmeks küll kronoloogiliselt üksteisele järgnevaks, aga osaliselt kattuvaks peatükiks. Esimeses peatükis „Väljaõppesüsteemi loomine“ käsitlen Merejõudude esimest katset ohvitseride väljaõppe käivitamiseks Sõjalaevastiku Eriteadlaste Koolis, esimese mereväeohvitseride lennu õpinguid Sõjakoolis ja Mereväe Kadettide Koolis ning Mereväe Kadettide Kooli ja Tallinna tehnikumi koostööna läbi viidud ja ainsaks jäänud insenermehaanikute kursust. Samuti kajastan selles peatükis aastatel 1921-1925 toimunud mereväeohvitseride rahuaegset kursust. Kuigi viimane kursus jääb sellest ajast osaliselt välja, hõlmab peatükk peamiselt perioodi aastatel 1919-1923. Tegemist on väga dünaamilise ajaga, mil toimus mereväeohvitseride väljaõppe käivitamine sõja ajal ja selle üleviimine rahuaja tingimustele. Sellepärast sobib ka mereväeohvitseride rahuaegne kursus just sellesse peatükki, sest eriti kursuse algus toimus eksperimenteerimise tähe all ja õppetööd korraldati selle käigus jooksvalt ümber.
Teises peatükis „Väljaõppesüsteemi areng“ kajastan II ja III mereväeohvitseride lendu aastatel 1921-1928. Sel ajal jätkus väljaõppesüsteemi kohanemine rahuaja tingimustega ja järjepidev areng. Sellesse perioodi jääb Mereväe Kadettide Kooli likvideerimine ja mereväeohvitseride väljaõppe viimine Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustesse.
Kolmandas peatükis „Paus mereväeohvitseride koolitamises ja ohvitseride väljaõppe ümberkorraldamine aastatel 1928-1940“ kajastan ohvitserideväljaõppe ümberkorraldamist ja viimaseks jäänud mereväeohvitseride lennu õpinguid aastatel 1938-1940. Aastatel 1929-1937 Sõjakoolis mereväeohvitsere ei koolitatud. Sel ajal õnnestus Merejõududel koolitada kaks ohvitseri Soomes ja kaks oma jõududega. Samas peatükis võtan kokku mereväeohvitseride väljaõppe olukorra 1940. aastal ja tulevikuplaanid.
Eesti Kaitseväest ja mereväest aastatel 1918-1940 on päris palju kirjutatud ja uuritud on ka mereväeohvitseride väljaõpet, kuid seda on seni tehtud üksikute kursuste kaupa ja puudub neid kõiki hõlmav ülevaade. Eesti kaitsepoliitika kujunemist, aga ka väljaõppesüsteemi arengut aastatel 1918-1934 tutvustab Ago Pajur oma uurimuses „Eesti riigikaitsepoliitika aastal 1918-1934”1. Mereväeohvitseride väljaõpe on seal küll vaevalt mainitud kõrvalteema. Kõige põhjalikumalt on Eesti julgeolekupoliitikast ja Kaitseväe arengust aastatel 1928-1940 kirjutatud koguteose „Sõja ja rahu vahel” esimeses osas.2 Koguteose teine osa3 võtab vaatluse alla Kaitseväe tegevuse ja likvideerimise aastatel1940-1941.
Kõige parema ülevaate mereväe arengust aastatel 1918-1940 saab minu hinnangul varem Eesti Meremuuseumis, aga praegu mereväes töötava Reet Naberi raamatust „Eesti Merejõudude juhatajad 1918-1940“.4 Ohvitseride väljaõpe on selles raamatus küll vaid kõrvalteemaks ja kajastub ainult niivõrd, kuivõrd üks või teine Merejõudude juhataja sellega kas siis õpetaja või õpilase rollis tegemist tegi. Reet Naberi eriliseks lemmikuks on olnud Johan Pitka, kelle põhjalik elulugu ilmus aastal 2012.5 Sel aastal ilmus tema eestvedamisel taastatud mereväe arengut tutvustava raamatu „Jälle kakskümmend aastat mereväge. Ülevaateid ja meenutusi“ esimene osa.6 Ta on mulle käesoleva uurimuse juures suureks abiks olnud. Siinkohal talle selle eest suur tänu.
Hiljuti on huvitavaid artikleid ilmunud Eesti Meremuuseumi teaduri Arto Olli sulest. Peamiselt on ta uurinud laevastiku arengut esimestel aastatel pärast Vabadussõda, aga ka mereväeohvitseride väljaõpet.7
Kaitseväe ohvitserkonda, muuhulgas ka ohvitseride väljaõppetaset, Vabadussõjas on kõige põhjalikumalt uurinud Mati Kröönström.8 Kuigi ka tema põhitähelepanu keskendub maaväele, tutvustab ta ka olukorda mereväes.
Ohvitseride väljaõpet Sõjakoolis ja Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes on kõige põhjalikumalt uurinud Andres Seene oma 2011. aastal kaitstud doktoritöös „Eesti sõjaväe ohvitseride ettevalmistamise süsteemi kujunemine ja areng 1919-1940“.9 Kuigi tegemist on põhjaliku uurimistööga, on mereväeohvitseride väljaõpe jäänud seal kõrvalteemaks. Pisut põhjalikumalt on käsitletud viimase mereväeohvitseride lennu väljaõpet, ka õppekava, kuid näiteks Mereväe Kadettide Kool esineb ainult joonealustes märkustes. Samal teemal on ta kirjutanud artikleid KVÜÕA toimetiste sarjas ja koguteoses „Juhid ja juhtimine Eesti Vabadussõjas”. Andres Seene on olnud toimetajaks Sõjaväe Tehnikakooli tutvustavale raamatule „Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakool 1920-1923/1936-1940”.10
Mereväeohvitseride väljaõppe temaatikaga on kõige põhjalikumalt tegelenud meremees ja harrastusajaloolane Peedu Sammalsoo. Oma kirjutised on ta seni avaldanud artiklitena ajalehes/ajakirjas „Meremees“ ja Eesti Meremuuseumi toimetiste sarjas.11 Lisaks sellele on ta olnud üks sarja „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“ koostajatest, kirjutanud artikleid silmapaistvate mereväeohvitseride ja merendustegelaste elulugudest ning mereväe algusaegadest.12 Peatselt on tema sulest ilmumas artikkel põneva elukäiguga I mereväeohvitseride lennu lõpetajast Arved Treumundist.
III mereväeohvitseride lennuga (nii õppetöö kui õpilastega) on enim tegelenud varalahkunud Ragnar Kokk.13 Ragnar Koka teiseks või isegi peamiseks huviks olid Eesti allveelaevad ja allveelaevnikud. Selles vallas on tema peateoseks 2006. aastal ilmunud varasemaid artikleid14 kokku võttev raamat „Eesti Merejõudude allveelaevad ja allveelaevnikud”.15
Reservohvitseride väljaõppe kohta sain lisaks Andres Seene kirjutistele Merike Jürjo ja Mati Õuna raamatust „Olla väärikas juht kui isamaa vajab“.16 Ise olen varem uurinud mereväe allohvitseride väljaõpet ja nii mereväekursuste kadettidele kui Kõrgema Sõjakooli kuulajatele meresõjakunsti ja meresõjaajalugu õpetanud Herman Salza meresõjanduslikke vaateid.17
Eesti ohvitseride karjäärist, saatusest pärast õpinguid on kirjutatud päris palju. Näidetena võib tuua Jüri Uluotsa „Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus“, Jaak Pihlau „Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele” ja sarja „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“.18 Tõsi, viimastes kohtasin vähemalt ohvitseride väljaõppe osas mitmeid ebatäpsusi. Jätkusõja ajal Soome mereväes teeninud Eesti kaadri- ja reservohvitseride kohta leidub killukesi Heino Relviku raamatus „Mereväe soomepoisid“ ning Evald Uustalu ja Rein Moora raamatus „Soomepoisid. Ülevaade eesti vabatahtlike liikumisest ja sõjateest Soomes ja kodumaal Teise maailmasõja ajal“.19 Punaarmee 22. laskurkorpusesse jõudnud ohvitseridest on Tiit Noormets, Toe Nõmm, Hanno Ojalo ja teised kirjutanud raamatus „Korpusepoisid: Eesti sõjamehed 22. eesti territoriaalkorpuses ja 8. eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940-45“.20 Neile raamatutele leidsin tänuväärset lisa Eesti Sõjamuuseumi andmebaasist „Eesti ohvitserid 1918-1940“.21
1939. aastal tutvustati ajakirjas „Merendus“ vastselt Merejõudude juhatajaks tõusnud Johannes Santpanki ja Merejõude Staabi ülemaks tõusnud Bruno Linnebergi karjääre. 1940. aastal tutvustati teenistusest lahkunud või väärikate mereväelaste karjääre.1924. aastal ilmus põhjalik järelehüüe suurtükilaeval Meeme hukkunud nooremleitnant Karl Habermannile.22
Eesti mereväeohvitserid kas ei ole mälestusi kirjutanud või ei ole neid publitseeritud. Ainsateks eranditeks on Paul Porre meenutused sarjast „Kirjutamata memuaare“23 ja Arved Lintsi mälestused kogumikust „Mälestusi Eesti Vabariigi Sõjakoolist”.24 Mõlemad on üsna napid, pealegi keskendub Paul Porre seal teenistusele pärast kooli lõpetamist, eelkõige aastatel 1939-1940 toimunule. Teatud mööndustega võib mälestuste hulka liigitada mõned „Sõduris“ ning „Merenduses“ ilmunud artiklid.25
Peamistes sõjanduse ja meresõjanduse alastes ajakirjadest „Sõdur“ ja „Merendus“ on mereväeohvitseride väljaõppest kurvastavalt vähe kirjutatud. Kõige sisukam ja kriitilisem neist on Georg Laguse 1924. aastal ilmunud artikkel „Meie ohvitseride erihariduslised kursused“.26 Samal aastal ilmus talt ülevaade Merejõudude eelmise aasta tegevuse kohta, kus kajastati ka väljaõpet.27 Kaks artiklit ilmus purjekal Viljandi toimunud õppesõidu kohta.28 Lisaks neile ilmusid ajakirjades juba mainitud mälestuskillud ja kaks artiklit viimase mereväeohvitseride lennu lõpetamise puhul.29 Omaette grupi moodustavad 1926. aastal „Sõduris” ilmunud väljaõppe teemalised artiklid. Sel ajal toimus elav arutelu uute väljaõppemeetodite juurutamise ja ohvitseride väljaõppe ümber kujundamise asjus, kuid neis arutati (ohvitseride) väljaõpet üldiselt ja mereväe spetsiifiliste teemadega ei tegeletud.
Seepärast olen oma uurimuses tuginenud eelkõige Riigiarhiivimaterjalidele, peamiselt fondidele 527 (Merejõudude Staap) 646 (Sõjakool), 649 (Mereväe Kadettide Kool) ja 650 (Sõjavägede Ühendatud Õppeasutused). Merejõudude Staabi fondist uurisin eelkõige kirjavahetust ohvitseride väljaõppe ja õppekavade kohta. Sõjakooli fondist kasutasin eelkõige Sõjakooli ülema päevakäske. Seal on ära toodud kursuste alustamised ja lõpetamised koos kursuslaste nimede ja hinnetega, lektorite nimekirjad ja tunnikavad. Mereväe Kadettide Kooli fond on üsna väike ja selle vaatasin läbi tervikuna. Enamik andmeid Mereväe Kadettide Kooli kohta ning kadettidega toimunust Mereväe Kadettide Kooli eksisteerimise ajal pärinebki sealt. Samuti leidsin sealt 1922. aastal koostatud õppekavad. Mahukast Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste fondist vaatasin eelkõige Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülema käskkirju ja klasside inspektori dokumentatsiooni. Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülema käskkirjadest leiab andmeid kursuste avamise, ja lõpetamise, kadettide kursusele arvamise ja välja arvamise, eksamite määramise ja praktikale lähetamise kohta. Klasside inspektori kirjavahetusest leidsin infot repetitsioonide määramise ja pisut ka õppekavade kohta. Samuti mõned kokkuvõtlikud ettekanded mereväeklassi õppetöö kohta.
Eesti Meremuuseumis säilitatakse III mereväeohvitseride lennu ühiselt peetud päevaraamatut,30 mis annab eelkõige sissevaate kadettide õppetöövälisele elule. Minu meelest on tegemist väga huvitava kultuuriajaloolise materjaliga, mis väärib edasist uurimist ja publitseerimist. Samuti on seal IV lennu lõpetanud Heino Kuivjõele kuulunud õppematerjale. Üht-teist on ka digitaliseeritud, näiteks sõjaministri päevakäsud 1920. aastast31 ja IV mereväeohvitseride lennu õppekava.32 Kahjuks ei õnnestunud mul leida allikaid (näiteks sellekohast kirjavahetust või mustandeid) õppekavade arendamise kohta. Üks uurimislünk on mehaanikute kursus. Tõenäoliselt leidub selle kohta materjali haridusministeeriumi fondis.