I peatükk: väljaõppesüsteemi loomine
Johan Pitka väidab, et tsaaririigi ajal oli eestlastele tee mereväe ohvitserkonda suletud. Sinna pääsesid ainult kõrgemate riigiametnike ja ohvitseride pojad. Laialt on levinud arvamus, et Vene keisririigis võisid mereväeohvitseriks saada ainult aadlikud. See kehtis siiski ainult mereväe kadetikorpus kohta, kuhu tõepoolest võeti vastu ainult aadlikke ja mereväeohvitseride poegi. (Ainuke eestlasest selle kooli lõpetaja on teise põlve mereväeohvitser Peeter Mei.) 1913. aastal avatud gardemariinide klassidesse ja tehniliste erialade ohvitsere koolitanud Imperaator Nikolai I nimelisse mereväe insenermehaanikute kooli võeti õpilasi vastu seisusest hoolimata. Veel üks võimalus mereväe kaadriohvitseriks saada oli pärast vastaval erialal tsiviilkõrgkooli lõpetamist läbida aastane teenistus junkruna. Selle käigus toimus sõjaväeliste erialaainete õppimine ja eksamite sooritamine.Peedu Sammalsoo andmetel teenis Eesti merendusinstitutsioonides aastatel 1918-1940 lühemat või pikemat aega 83 Vene mereväe kaadriohvitseri, neist 46 eestlased. Üllatavalt suur oli eestlastest allveelaevnike hulk. Peedu Sammalsoo loetleb 21 eesti, 3 saksa ja 2 vene rahvusest Eesti Vabariigi relvajõududes teeninud Vene impeeriumi merejõudude allveelaevastiku ohvitseri.
Lisatäiendus eestlastest mereväeohvitseridele tuli Esimese maailmasõja ajal, kui elukutselised meremehed, aga ka mittemeremehed, mobiliseeriti ja mereväelipnike kursused läbisid. Hea näide selle kohta on mereväekapten Valev Mere (enne eestindamist Vassili Martson) karjäär. 1915. aastal läbis ta mereväelipnike kursused ja teenis seejärel miinitraaleritel. Vabadussõjas tõusis ta suurtükilaeva Lembit vanemohvitseriks. 1920. aastal lõpetas ta Sõjalaevastiku Eriteadlaste Koolinavigatsiooniohvitseride klassi. Alles 1925. aastal lõpetas ta mereväeohvitseride rahuaegsed kursused ja arvati kaadriohvitseriks. 1938. aastal tõusis ta Merejõudude juhatajaks. Sarnase tee tegid läbi teine Merejõudude juhataja mereväekapten Valentin-Martin Grenz, Merejõudude Staabi ülem mereväekapten Rudolf Linnuste ja teised.38
Mingi sõjaväelise väljaõppe said tsiviilmeremehed ka enne sõda. Kuigi 1897. aasta Vene sõjaväeteenistuse seadus vabastas tegevteenistusest kaptenid, kaugesõidutüürimehed ja laevamehaanikud, kes teenisid Vene lippu kandvatel kaubalaevadel, pidid ka nemad läbima lühiajalise sõjalise väljaõppe. Sellise väljaõppe läbis ka hilisem Merejõudude juhataja Johan Pitka. Tema sõjaline väljaõpe piirdus 1899. aastal läbitud 42-päevase reservõppusega. Kuna ta tagavaralipniku eksamit anda ei soovinud, ei omistatud talle tookord ka auastet. Aastatel 1918-1940 teenis erinevates Eesti merendusinstitutsioonides kokku vähemalt 111 endist Vene mereväe reservohvitseri.
Sellest hoolimata oli kvalifitseeritud ohvitseride puudus Vabadussõja ajal mereväes suureks probleemiks. Paljud eesti mereväeohvitserid olid Venemaa avarustel ühel või teisel pool rindejoont. Kuigi Eestis tervikuna oli Vabadussõja algul tänu maailmasõjale piisavalt nooremohvitsere, oli mereväes kvalifitseeritud kaadri puudus tuntavam kui teistes väeliikides. Eesti rahvusest mereväe vanemohvitsere oli Vabadussõja hakul Eestis vaid üksikuid. Nappis ka nooremohvitsere, eriti suurtüki- ja mehaanikaalal. Vabadussõjas moodustasid mereväe ohvitserkonna enamasti nooremohvitserid, kes olid varem teeninud abilaevastikus traaleritel, vahilaevadel või transpordilaevadel, ja tsiviilisikud. Vabadussõja alguses teenis mereväes juhtivatel kohtadel arvukalt saksa ja vene rahvusest ohvitsere. Mitmed neist astusid 1919. aasta kevadel ja suvel Põhjakorpusesse. Üheski teises väeliigis ei olnud ohvitseride valgete teenistusse astumisest tingitud kaotused nii suured kui mereväes.48st kaadriohvitseri väljaõppe saanud mereväeohvitserist lahkus 25 (või 26), teiste hulgas mõlemad mereväeakadeemia haridusega ohvitserid: hilisem Merejõudude juhataja Hermann Salza ning Sõjalaevastiku Eriteadlaste Kooli juhatanud Georg Veigelin. Kuigi admiral Pitka seda eitas, pidi hea väljaõppega ohvitseride lahkumine tekitama suure tühimiku. Olukord leevenes pärast sõja lõppu, kui koosseise vähendati ja opteerusid mitmed seni Venemaale jäänud väljaõppinud mereväeohvitserid.
Terav kaadripuudus sundis mereväe juhtkonda juba Vabadussõja algul pöörama suurt tähelepanu ohvitseride koolitamisele.49 1919. aasta algul, kui jääolud muutsid meresõidu võimatuks, saatis Johan Pitka mõned noormehed, näiteks hilisema Merejõudude juhataja Johannes Santpanki, Käsmu merekooli poolelijäänud õpinguid lõpetama. Samal ajal tehti esimene katse Eesti oma mereväeohvitseride ettevalmistamiseks. 1919. aasta talvel tegutses paari kuu jooksul Sõjalaevastiku Eriteadlaste Kool hävitaja Lennuk komandöri vanemleitnant Georg Veigelini ja mitšman Evstafi (pärast eestistamist Eustaatsius) Miido juhtimisel. Peamiselt saksa ja vene rahvusest Vene mereväe kaadriohvitserid õpetasid seal eesti meremeestele sõjalisi aineid: suurtüki-, miini-, torpeedo- ja signalisatsiooniala ning laevaehitust. Need, kes polnud varem üldse relvajõududes teeninud, pidid lisaks sellele läbima kahenädalase riviõppuse Mereväe Ekipaažis. Kui jää Soome lahel sulas ja mereoperatsioonid jälle võimalikuks muutusid, kursus lõpetati. Kursuse lõpetas 18meest, aga ohvitserideks neid ei ülendatud. Küllap oli põhjuseks kursuse liigne lühidus ja väike maht. Lõpetajatele omistati hoopis vastloodud ohvitseri asetäitja auaste.1920. aasta veebruaris üritasid Merejõud 4-kuulist „jätkukursust“ korraldada, et ohvitseri asetäitjad ikkagi lipnikeks ülendada. Ametist lahkuv Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ei tahtnud selles küsimuses otsust vastu võtta ja suunas selle edasi sõjaministrile. Sõjaminister teataski oma 29. märtsi päevakäsus kursuse peatsest algusest, kuid kursus jäi ikkagi ära. Küllap oli põhjuseks sõja lõpp ja esimese mereväeohvitseride kursuse käivitamine – mereväeohvitseride ettevalmistamist kiirmeetodil polnud enam tarvis. 18st Sõjalaevastiku Eriteadlaste Kooli lõpetanust omandas hiljem ohvitseri auastme ainult kaks: Aleksander Lell ja Aleksander Järv.
1919. aasta talvel tõusis ohvitseride kaadri täiendamine kogu Eesti sõjaväes väga teravalt päevakorrale, sest lahingud olid ohvitseride hulgas suuri ohvreid nõudnud.Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga nr 1253.aprillist 1919 loodi Vabariigi Sõjakool jalaväe-, suurtükiväe- ja ratsaväeklassiga. Mereväeklass loodi selle juurde alles sama aasta novembris.
Esimeste Eestis koolitatud mereväeohvitseride taimelavaks sai Merejõudude juhataja päevakäsuga nr 735 8. juunist 1919 loodud mereõpilaste rood. Sinna kavatseti koondada 50 keskkooliõpilast eelkõige likvideeritavast Meredessantpataljonist (peamiselt kooliõpilastest moodustatud 2. kompaniist), aga ka laevadelt ja Mereväe Ekipaažist. Juba juuni esimeste nädalatega kogunes suurtükilaevale Lembit 52 õpilast ja värbamine roodu lõpetati. „Koolipoisid”, nagu neid laeval hüüti, anti pootsmani käsutusse. Nende väljaõppe eest vastutavaks määrati algul noorem navigatsiooniohvitser leitnant August Gustavson, hiljem vanem navigatsiooniohvitser mitšman Evstafi Miido. Mereõpilased jaotati erialade kaupa viide rühma. Iga kahe nädala tagant oli kavas erialasid vahetada. Järjekindlast väljaõppest tuli aga vähe välja. Eelkõige rakendati mereõpilasi laevatöödel. Samuti osalesid nad aktiivselt, ka dessantüksuste koosseisus, Landeswehri sõjas Riia lahel ja Daugaval ning Krasnaja Gorka operatsioonil. 1919. aasta sügiseks oli mereõpilaste motivatsioon väga madal: sisulist väljaõpet ei toimunud ja tulevik oli juba pikka aega teadmata. 52st „koolipoisist“ oli järele jäänud 35, ülejäänud olid saadetud teistesse üksustesse, neist 3 ka Sõjakooli. 4. novembril 1919 kui admiral Pitka külastas suurtükilaeva Lembit, pöördusid mereõpilased oma murega otse tema poole. Juba samal ööl paigutati nad hävitajale Wambola ja viidi Tallinna. Lõplik valik toimus 9. novembril 1919 Tallinnas. 16 mereõpilast – need, kellel oli täielik keskharidus – saadeti Sõjakooli mereväe kadettide klassi. Ülejäänud jaotati „nende haridust, isikuomadusi ja vanust arvestades“ Tallinna kooliõpilaste pataljoni ja Tallinna tehnikumi. Valiku tegi admiral Pitka isiklikult.
Mereõpilased arvati Sõjakooli „palgale, toidule, suhkrule, seebile ja tubakale” ning nimetati kadettideks Sõjakooli ülema 27. novembri 1919 päevakäsuga nr 220. Neile lisandus Adolf Orberg hävitajalt Lennuk ja 1. detsembril vahetult enne seda jalaväe klassi sisse astunud Alfred Pontak Tallinna kooliõpilaste pataljonist.Leitnant Johannes Masik määrati mereväe kadettide klassi korraldajaks ja juhatajaks. Huvitaval kombel oli Sõjakooli mereklassi ülema palk samal tasemel Sõjakooli klasside inspektori omaga, aga ühe astme võrra kõrgem Sõjakooli lektorite ja kahe astme võrra Sõjakooli kompaniiülemate palgast. Hiljem toimus kursuse koosseisus veel väiksemaid muudatusi. 25. novembril 1920 arvati kursuselt välja Anatoli Siivart kui „ohvitseriks kõlbmatu“. 11. veebruaril 1921 liitus kursusega Vene valgete juures gardemariinide kursused läbinud Arved Treumund.
Johannes Santpank on hiljem tunnistanud, et algul oli kursusel distsipliiniga suuri raskusi. Peeti ennast ju sõjameesteks ja oldi harjunud lõdvema distsipliiniga laeval, kus välisele korrektsusele pööratakse vähem rõhku. Samuti meenutab ta intensiivset õppetööd – 10-12 tundi päevas. Millegipärast ei ole mereväe kadettide klassi tunnikavasid teiste Sõjakooli tunnikavade hulgas, aga võib oletada, et ka neil kestsid õppetunnid tavaliselt esmaspäevast laupäevani kella seitsmest hommikul viieni õhtul. Sinna vahele jäi kahetunnine lõunapaus. Algselt pidi kursus kestma kaks aastat, mille sisse pidi jääma ka suvine meresõidupraktika.Tundub, et konkreetset õppekava kursusel ei olnud. Veel 1922. aastal kinnitas Mereväe kadettide kooli ülem, et õppekavad on lõplikult välja töötamata. (Õppeainete nimekiri on lisas 8.) Pigem oli olemas üldine arusaamine teemaderingist, mida mereväekadettidele õpetama peaks. Täpsema sisu mõtlesid välja juba lektorid. Isegi kui mingi programm või ajakava olemas oli, tuli see peagi ümber teha, sest sõjaministri päevakäsuga nr 843 26. augustist 1920 viidi Sõjakool üle rahuaja programmile. Jalaväe, ratsaväe ja suurtükiväe erialadel pikenes õppeaeg kahe aastani, mereväe erialal 3 aastani.
Sellele järgnes uus suur muutus. Sõjaministri päevakäsuga nr 950 19. septembrist 1920 loodi 17. septembril, st tagasiulatuvalt, iseseisva õppeasutusena Merejõudude juhatajale alluv Mereväe Kadettide Kool. Sama käsuga likvideeriti Sõjakooli mereväeklass ja kõik mereväe kadetid viidi üle Mereväe Kadettide Kooli.Sõjaministri päevakäsuga nr 598 10. oktoobrist 1921 loeti Mereväe Kadettide Kooli asutamise kuupäevaks hoopis 18. november. Kooli ülemaks määrati samuti tagasiulatuvalt senine mereväe kadettide klassi juhataja, nüüd juba vanemleitnant, Johannes Masik. Vabariigi valitsuse otsus tema ametikohale määramise kohta järgnes alles 22. veebruaril 1922.
Mereväe Kadettide Kooli loomist tuleb vaadelda osana ohvitseride väljaõppe rahuaja tingimustele viimise protsessist. Uutes oludes sai vajalikuks ja võimalikuks väljaõppe süvendamine ning suurem erialane spetsialiseerumine. Lisaks Mereväe Kadettide Koolile loodi 1920 aastal Sõjaväe Tehnikakool. 1921. aastal alustasid alalisväe ohvitseride kursused ja Kindralstaabi kursused (alates 1925 Kõrgem Sõjakool). 1922. aastal alustati reservohvitseride väljaõppega.
1922. aastal pidi Mereväe Kadettide Kooli ülem korduvalt vastama Kaitseväe asutuste, kooliõpilaste, koolide ja isegi ajalehe Sakala järelpärimistele Mereväe Kadettide Kooli eesmärgi, õppekava ja vastuvõtutingimuste kohta. Samal aastal andis ta kooli puudutava sisendi kavandatud, kuid kehtestamata jäänud sõjaväe seadustikku. Need dokumendid annavad hea sissevaate selle kohta, millisena kooli ülem ise oma kooli nägi. Kooli sisse astuda soovijatel oli neist vähem rõõmu kui uurijal, sest kooli ülem kinnitas iga kord, et 1922. aastal kadette vastu ei võeta ja ka järgmise vastuvõtu aeg on teadmata.
Mereväe Kadettide Kooli ülema sõnutsi „kool valmistab meeskodanikke mereväes ohvitseridena teenimiseks ette”. Sisseastujad pidid olema 17-23 aastat vanad, omama täielikku keskharidust ja olema tervise poolest mereväes teenimiseks kõlbulikud. Õppeaeg koolis oli 3 aastat. Kool jagunes rivi- ja mehaanikajaoskonnaks, esimeses õpetati välja riviohvitsere, teises laeva insener-mehaanikuid. Lõpetajad pidid saamanooremleitnandi auastme ja kõrgema õppeasutuse lõpetajate õigused, aga kohustuma iga õpitud aasta kohta 1,5 aastaks Kaitseväkke teenistusse jääma. Sama kohustus kehtis Sõjakoolis õppijatele, aga sinna võeti vastu 9-klassilise haridusega ja ilma üldklassita kestis kursus 2 aastat.Erinevalt tänapäevast pidid lõpetajad pärast meresõidupraktika läbimist ilma eraldi eksameid sooritamata saama kaugesõidu kapteni diplomi. Seejuures hinnati praktikat sõjalaeval samaväärseks praktikaga kaubalaeval. „Lähisõidukapteni“ diplomi pidid kadetid saama kooli lõpetamisel. Kooli mitterahuldavate tulemustega lõpetanud saadeti nooremallohvitseri auastmes Merejõududesse.
Õppekava ei saanud kooli ülem tutvustada, sest see oli lõplikult välja töötamata, aga mõnikord loetleti vastustes õpetatavad õppeained.Selgepiirilise õppekava puudumist tõendab ka kooli ülema raport Merejõudude juhatajale 17. märtsist 1921, milles ta teatas, et kadettide õppetöö läheb ladusalt, millest tulenevalt võiks lõpueksamid teha 1921. aasta lõpus ja 1. jaanuarist 1922 kadetid ohvitserideks ülendada.
Koolipäev Mereväe Kadettide Koolis algas kell 08:00 ja kestis 16:45ni (laupäeval 11:45ni). Sinna vahele jäi tunniajaline lõunapaus. Nagu Sõjakooliski hinnati õpilasi 12 palli süsteemis. Positiivsed olid hinded 6-12: 6-8 rahuldav, 9-10 hea, 11-12 väga hea. Sõjaministri käskkirjaga nr 1204 16. detsembrist 1920 pandi paika sõjakoolide lõpetamise ja kadettide ohvitseriks ülendamise kord. Kooli võis lõpetada esimeses või teises järgus. Esimeses järgus lõpetajate keskmine hinne pidi olema vähemalt 9, erialaainete (Mereväe Kadettide Koolis astronoomia, navigatsioon, deviatsioon, mereajalugu, meretaktika, suurtükiasjandus, miiniasjandus, eesti keel ja üks võõrkeel) keskmine hinne pidi olema vähemalt 11. Teises järgus lõpetamiseks pidi keskmine hinna olema vähemalt 7 ja erialaainete keskmine hinne vähemalt 9. Üheski aines ei tohtinud lõpphinne olla alla 6. Teises järgus lõpetanute auastme vanust hakati lugema kooli lõpetamise päevast, esimeses järgus lõpetanutel eelmise lennu lõpetamise päevast.
Esimene kinnitatud koosseis nägi Mereväe Kadettide Koolis ette ainult 38 ametikohta, neist 30 kadetid, kuid peagi koosseisu suurendati. Kooli administratsiooni moodustasid kooli ülem, tema abi, kes oli ühtlasi majandusülem, ja kaks kursuseohvitseri, kellest üks oli ühtlasi kooli ülema adjutant. Kooli õpetajaskonna moodustasid üks alaline ja mitu ajutist lektorit. Igapäevaste majandusülesannetega tegeles kooli töökompanii.Mõnda aega oli koolil isegi oma sõjalaev, sest 1921. aasta 12. juulist 1922. aasta 20. oktoobrini allus suurtükilaev Lembit kooli ülemale. Rivi- ja mehaanikaohvitseride kõrval õpetati Mereväe kadettide koolis ka junge ja kooli juures toimusid rahuaegsed mereväeohvitseride kursused.
Omapärane oli kooli majanduse kontrollimine. Kuigi kool oli alates 30. novembrist 1920 majanduslikult iseseisev,moodustati igal kuul Merejõudude juhataja päevakäsuga komisjon, mis vaatas üle kooli viimas kuu väljaminekud. 1920. aastal on see isegi mõistetav: kool loodi keset eelarveaastat ja talle polnud eraldi vahendeid planeeritud, aga säärane praktika jätkus kuni kooli likvideerimiseni.
Mereväe Kadettide Kool võis olla uhke oma lektorite kaadri üle, mille moodustasid oma ala spetsialistid, kellest enamik teenis juhtuvate kohtadele Merejõududes. 1920/21. õppeaastal olid Mereväe Kadettide Kooli ajutisteks lektoriteks mereväekapten Hermann Salza (õpetas meretaktikat), polkovnik Jakob Prei (hüdrograafia), asekapten Aleksander Malevitš (miini-torpeedoasjandus, elektrotehnika, keemia), alampolkovnik Voldemar Riiberg (fortifikatsioon), vanemleitnant Johannes Masik (kõrgem matemaatika ja merepraktika), vanemleitnant Johannes Talts (laevamehaanika), sanitaarvanemleitnant Heinrich Multer („hügieen”), leitnant Juljus Kurg (õigusteadus), leitnant Paul Seeberg (määrustikud ja rivi), eraisikud Jakob Saar (laevaehitus), Ludvig Perno (inglise keel) ja Viktor Munck (artilleeria). Ainus alaline lektor oli Nikolai Bajanov (ka Baianov), kes õpetas astronoomiat, navigatsiooni ja meteoroloogiat. Viimased kaks olid vastavalt Soome ja Vene kodanikud. Paljud lektorid jäid kooliga seotuks pikemaks ajaks ja õpetasid mereväe kadette ka pärast Mereväe Kadettide Kooli likvideerimist Sõjakooli mereväe klassis. Nikolai Bajanov (keda taheti juba 1922. aastal teenistusest vabastada, sest ta oli „Vene alam“) õpetas ka III mereväeohvitseride lendu aastatel 1925-1928. Millegipärast oli Mereväe Kadettide Kooli lektoritele ette nähtud suurem töökoormus kui Sõjakooli lektoritele: vastavalt 24 ja 18 tundi nädalas.
Üheks Mereväe Kadettide Kooli probleemiks olid kehvad ruumid Narva maantee 63 elumaja teisel korrusel. Eriti halvas olukorras oli tualett. Juba 1921. aasta mais leiti, et kooliruumid ei vasta nõuetele ja hakati otsima uusi. Ühe variandina sooviti kolida Tallinna merekooli poolt kasutatavale pinnale Merejõudude Staabi hoones. Merejõud olid sellega nõus, kuid millegipärast plaan ei teostunud. 1923. aasta kevadel oli majaomanik valmis remondiga alustama, kuid selleks oleks kool pidanud maja vabastama. Merejõudude Staap oli valmis kooli enda ruumidesse võtma, kuid merekool ei tahtnud välja kolida. Sõjaministeerium ei suutnud või ei tahtnud Mereväe Kadettide Kooli jaoks uut pinda leida ja nii jätkati samas hoones kuni kooli likvideerimiseni.
Omaette kooli loomine olevat mõjunud kästi mereväe kadettide distsipliinile, sest „kihutas maaväelasi üle trumpama distsipliinis, välimuses ja käitumises”. Distsipliini loomine ei käinud siiski kergelt. Mereväe Kadettide Kooli ülema päevakäskude raamatus on kooli esimestel kuudel ohtralt sissekandeid kadettidele määratud distsiplinaarkaristuste kohta. Levinuim üleastumine oli loata linna minek ja tavaline karistus selle eest kasarmuarest. Seejuures karistati mitte ainult reeglitest üleastujat, vaid ka sel päeval korrapidajateks olnud kadette, sest need ei suutnud ennast kehtestada ja korda tagada. 1920. aasta lõpus (reaalselt pigem järgmise aasta alguses) said mereväe kadetid endale teistest mereväelastest erineva üherealise vormikuue.
Mereväeohvitseride väljaõppe osaks oli algusest peale meresõidupraktika (tolleaegses kõnepruugis „navigatsioon“). 1920. aasta suvel oli sellega suuri raskusi. 1919. aasta lõpuks olid mereväe laevad intensiivse operatiivtegevuse ja vähese hoolduse tõttu sisuliselt kasutamiskõlbmatud: laevade suurtükid, masinad ja katlad läbi kulunud, laskemoon peaaegu otsas. Pärast demobilisatsiooni nappis ka meeskondi.Eriti suur puudus oli kogenud erialaspetsialistidest-allohvitseridest. Kuna meie kõige suuremate sõjalaevade – hävitajate Lennuk ja Wambola – staatus oli segane (need saadi sõja ajal inglastelt sisuliselt laenuks), polnud julgust nende remondiks raha kulutada. Küsimärgi alla seati ka mereväe kui väeliigi ülalpidamise võimalikkus ja vajalikkus vaeses väikeriigis. Lõplik otsus laevastiku säilitamise ja edasiarendamise kohta tehti alles 1921. aasta detsembris. Kadettidele korraliku meresõidupraktika võimaldamiseks otsiti isegi võimalusi 9 kadeti Suurbritanniasse praktikale saatmiseks, kuid see ebaõnnestus. Suurte pingutustega õnnestus korraldada lühiajaline praktika suurtükilaeval Lembit.
1921. aastal oli olukord laevastikus juba veidi parem: mõlemad hävitajad suudeti õppusteks merele tuua. 10. juunist 5. juulini olid kadetid kapten Varfolomei Murašev-Petrovi, alamkapten Ottomar Siegfried Duglase, leitnant Georg August Henningsi ja hüdrograaf August Tibari juhtimisel praktilistel töödel Peipsil ja seejärel alates 15. juulist suurtükilaeva Lembit pardal Läänemerel. Mereväe Kadettide Kooli ülem soovis kadettidele 1921. aasta suvel kuuajalist välisreisi korraldada, et harjutada navigatsiooni rannikust kaugemal ja tutvuda lähemate välissadamatega. Selleks allutati suurtükilaev Lembit Mereväe Kadettide Kooli ülemale. Algselt (aprillis 1921) kavatses Mereväe Kadettide Kooli ülem külastada 30-päevase reisiga Soomet, Lätit, Poolat ja Saksamaad. Sõidu kuludeks arvestas ta 500 000-600 000 marka. Maiks oli kavandatav reis lühenenud 25 päevani, külastatavate sadamatena olid kavas Riia, Liepaja ja Danzig ning sõidukuludeks 336 000 marka. Lõpuks kestis merereis 30. juulist 23. augustini, selle käigus külastati Riiat, Liepajat ja Danzigit. Vahepeal käidi Kuressaares punkerdamas. See oli Eesti sõjalaeva ametliku välisvisiidiga, milleks tehti põhjalikke ettevalmistusi: välisesindused viisid ennast ja mereväge kurssi tseremoniaalsete üksikasjadega, aga ka sadamateenuste ja kivisöe hindadega. Eesti sõjalaev võeti oma esimesel välisvisiidil vastu vajaliku väärikusega. Eriti pidulik oli vastuvõtt Riias, kus käidi peaministri vastuvõtul ja osaleti kaitseministri korraldatud ballil. Eestisse jõudes esitas vanemleitnant Masik Merejõudude juhatajale ettekande Läti ja Poola merejõudude olukorra kohta. Kuna mõlemad mereväed olid alles loomisjärgus, polnud ta kummastki kuigi kõrgel arvamusel. Kadetid ei jäänud ka Soome-reisist päris ilma: 4. septembril 1921 käidi Lembituga Soomes. Seal õnnestus neil õppuste ajal tutvuda Soome rannakaitsepatareidega. Meresõidupraktika lõppes 18. septembril. Arto Oll eksib, kui väidab, et kadetid olid augusti algul praktikal hävitajatel Lennuk ja Wambola.
Pärast meresõidupraktikat algasid eksamid. 21. novembrist 17. detsembrini toimusid eksamid astronoomias ja navigatsioonis (eraldi suuliselt ja kirjalikult), lootsias ja deviatsioonis, suurtükiasjanduses, keemias, elektrotehnikas, merepraktikas, miini-torpeedoasjanduses, administratsioonis, okeanograafias ja meteoroloogias, hüdrograafias, mereajaloos ja -taktikas, laevamehaanikas, laevaehituses ja -teoorias, riviõppes ja määrustikes. 21. detsembril 1921 loeti ette sõjaministri käskkiri nr 1406 20. detsembrist 1921, millega 18 rivijaoskonna kadetti ülendati nooremleitnantideks. Seitsme auastme vanust hakati arvestama 9. oktoobrist, ülejäänutel 17. detsembrist 1921. (Nimekiri lisas 1.)
Mõningase ettevaatusega võib väita, et I mereväe ohvitseride lend oli tehtud kõige paremast materjalist: kõik olid osalenud Vabadussõjas ja kaheksale oli omistatud Vabadusrist. Admiral Pitka on nende kohta öelnud: „Need poisid on mul tulest ja veest läbi käinud ja sarnast praktikat ei saa niikergelt ükski ohvitser.” Need „Pitka pojad” tõusid sõjajärgse ohvitseridepõua ajal kiiresti vastutusrikastele kohtadele. 1939/40. aastal moodustasid nad juba Merejõudude juhtkonna.
Tavaliselt räägitakse neljast Teise maailmasõja eelsest mereväe ohvitseride lennust. Mereväe Kadettide Kooli mehaanika jaoskonna lõpetanuid nende hulka ei arvata, ehkki ka nemad andsid olulise panuse mereväe arengusse ja neid ei tohiks kahe silma vahele jätta. See ainsaks jäänud katse korraldada süsteemne tehnikaala ohvitseride väljaõpe mereväele, algas juba aastal 1919. Merejõudude juhataja päevakäsuga nr 1689 13. novembrist 1919 moodustati komisjon sõjalaevastiku insener-mehaanikute ettevalmistamise kava kokkuseadmiseks. Sinna kuulusid vanemleitnandid Mihhail Ananitš, Aleksander Talts ja Eduard Avik, leitnant Paul Gerretz ning suurtükilaeva Lembit vanem-insenermehaanik insener Ottomar Tamberg. Õppekava aluseks võeti Imperaator Nikolai I nimelise mereväe insenermehaanikute koolikorraldus ja õppeprogrammid. Õppetöö toimus Tallinna tehnikumi mereinsener-mehaanika eriosakonnas, kuid õppurid olid kadetid, st tegevväelased, ja allusid Mereväe Kadettide Koolile. Selleks moodustati Mereväe Kadettide Kooli mehaanikajaoskond.
Kursuse korralduse, õppeained ja sisseastumise tingimused sätestas 1920. aastal seadusandliku delegatsiooni kehtestatud Tallinna tehnikumi mereinsener-mehaanika eriosakonna põhikiri. Insenermehaanikute kursusele sisseastuja pidi olema 16-20 aastane Eesti kodanik, tema eelharidus pidi vastama tehnikumi sissastujale esitatud nõuetele ja ta pidi olema tervise poolest mereteenistuseks kõlblik. Õppetöö kursusel pidi kestma 6 semestrit. Kursusel läbi võetud õppeainete loetelu on muljetavaldav: algebra, geomeetria, trigonomeetria, analüütiline geomeetria, kõrgem algebraline analüüs, diferentsiaal- ja integraalarvutus, vabajoonistamine, geomeetriline joonestamine, kujutav geomeetria, tehniline joonestamine, füüsika, keemia, staatika, grafostaatika, tugevusõpetus, liikumisõpetus, kinemaatika, hüdromehaanika, soojusõpetus, masinakonstruktsiooni õpetus, pumbad, regulaatorid, aurukatlad, auruturbiinid, gaasimootorid, metallide sulatamine ja valamine, mehaaniline tehnoloogia, elektrotehnika algõpetus, laevaelektrotehnika, aurulaeva mehaanika, laevaarhitektuur, laevateooria, abimehhanismid, laeva liikumise mehaanika, laevamehhanismide projekteerimine, mereseadused ja asjaajamine, ärikirjad ja arvete pidamine, tervishoid, eesti ja inglise keel ning konstruktsiooni harjutused. Lisaks sellele pidid õpilased vabal ajal käsitöökoolis või tehnikumi õppetöökojas töötama ja õppima sepa, lukksepa, vasksepa ja valamistööd. Suveks oli ettenähtud praktika laevadel. Esialgu pidid kadetid kooli lõpetamisel saama gardemariini auastme, aga see muudeti 1923. aasta seadusemuudatusega nooremleitnandiks. Muutmata jäi põhimõte, et insenermehaaniku kutset ei antud kooli lõpetamisel, vaid alles pärast aastast teenistust ja sellele järgnevat praktilist eksamit.
Vastuvõtukatsed „Tallinna tehnikumi juures avatavasse mereinsener-mehaanika osakonda“ toimusid 1920. aasta augustis. 26. augustil valis vanemleitnant Eduard Avikust ja Tallinna tehnikumi direktor Herman Voldemar Reierist koosnev komisjon 50st kandidaadist välja 10 parimat, kes saadeti 30. augustil arstlikku komisjoni. Kuna kõik väljavalitudarstlikku komisjoni ei läbinud, võeti vastu ka esimeses ringis kõrvale jäänud Voldemar Treuhold ja katsetel mitte osalenud Nikolai Praker. Samuti katsetel osalenud, aga esimeses ringis välja jäänud Georg Kull liitus veidi hiljem. Kõik vastuvõetud omasid keskharidust. Aleksander Adler tuli üle Sõjakooli jalaväeklassist. Kuni 9. oktoobrini 1920 olid kadetid hävitajal Wambola. Alles seejärel toodi nad üle Mereväe Kadettide Kooli ja moodustati mehaanikajaoskond. Tekib kiusatus väita, et just insenermehaanikute väljaõppe käivitamine oli Mereväe Kadettide Kooli loomise põhjuseks – riviala kadetid allusid ju Sõjakoolile, aga tehnikaala kadetid justkui mitte kellelegi – aga kindlaid tõendeid selle kohta ei ole.
Mehaanikute kursust juhatas vanemleitnant Avik, kes oli tehnikumi poolt mereinsener-mehaanika erijaoskonna juhatajaks valitud ja Merejõudude juhataja päevakäsuga nr 1225 6. septembrist 1920 insener-mehaanikute kursuse õppetöö järelvaatajaks määratud.1. oktoobrist viidi ta üle Mereväe Kadettide Kooli koosseisu. Mehaanikute erialane väljaõpe toimus Tallinna tehnikumis, sõjaväeline väljaõpe ja kasvatus Mereväe Kadettide Koolis. Õppetöö juurde kuulusid praktilised tööd Merekindlustes ja töökodades ning õppesõidud sõjalaevadel.
Milliseks kujunes mehaanikute 1921. aasta praktika, on pisut segane. Esialgse kava järgi oleks praktika toimunud 16. juunist – 1. augustini hävitajatel, 1.–5. augustini Sadamatehastes ja 15.–20. augustini suurtükilaeval Lembit. Pärast seda oli kavandatud puhkus 1. septembrini. Mereväe Kadettide Kooli ülema päevakäskudega nr 168 17. juunist ja nr 196 15. juulist 1921 saadeti mehaanikaala kadetid 18. juunil praktikale Naissaarele ja 15. juulil suurtükilaevale Lembit. 14. augustil olid kadetid koolis tagasi. Kuidas jõudsid kadetid Tallinna enne Lembitut (mis naases alles 23. augustil), ei ole selge. Ainus võimalus on, et nad pandi 10. või 11 augustil Kuressaares maale või mõnele teisele laevale. Peedu Sammalsoo ilmselt eksib, kui väidab, et mehaanikaala kadetid tegid kaasa kogu reisi ja käisid nii Riias kui Danzigis. 5.–8. septembril olid mehaanikud jälle Lembitul, 25. septembril saadeti nad juba hävitajale Lennuk, tagasi koolis oldi 3. oktoobril. 1922. aastal olid kadetid 15.-17. maini praktikal suurtükilaeval Lembit (käidi Soomes) ja 17. juunist 4. augustini hävitajatel Wambola ja Lennuk.
19. septembril 1923 lõpetasid Mereväe Kadettide Kooli ja ülendati nooremleitnandiks 6 insener-mehaanikut. Kahe parima (Rudolf Brückeli ja Georg Kulli) auastme vanuseks loeti 17. september 1922, ülejäänutel 17. september 1923. Kaks kadetti arvati enne kursuse lõpetamist koolist välja ja kaks läksid üle rivijaoskonda (neist üks haigestus ega lõpetanud ka rivijaoskonnas). (Nimekiri lisades 2 ja 3.) Tallinna tehnikumi insener-mehaanikute osakonna lõpetajate diplomitööde kaitsmine toimus alles 21. septembril. Insenermehaaniku kutse omandas ainult neli lõpetanut (Aleksander Adler, Rudolf Brückel, Georg Kull ja Verner Käpp), kuid ka ülejäänud teenisid edaspidi insener-mehaanikute ametikohtadel.
Samal ajal kui Mereväe Kadettide Koolis mehaanikuid koolitati, õppis tulevasi mereväe ohvitsere ka Sõjaväe Tehnikakoolis. Sõjaväe Tehnikakooli I lennust tuli mereväkke kokku 7 raadiotehnikut, pürotehnikut, kõvavoolu elektrotehnikut ja suurtükitehnikut.Sama kooli lõpetanud Johannes Pals tuli Merejõududesse Sidepataljonist 1938. aastal.
Omaette probleemiks Eesti Vabariigi algusaastatel oli ohvitseride väljaõppe ebaühtlus. Maailmasõja ja Vabadussõja ajal sõjaaegsed ohvitseride kiirkursused läbinud või ka päris ilma nendeta vapruse eest ohvitseriks ülendatute väljaõpe ei olnud samaväärne rahuaegse ohvitseride kursuse lõpetanute omaga ega piisanud rahuaja vajadusteks. Samas olid mõned sel moel sõja ajal ohvitserideks saanutest tõusnud küllalt kõrgele ametikohale ja omasid väärtuslikku kogemustepagasit. Selle probleemi lahendamiseks hakati alates 1920. aastast Sõjakooli juures korraldama alalisväe ohvitseride kursusi, et sõjaaegsed ohvitserid rahuaegsetega samale tasemele viia. Kursused kestsid 11 kuud ja neil võeti läbi Sõjakooli ohvitseride kursuse teoreetiline osa.
Kursused edenesid visalt. Kursusel osalejatele olid pinnuks silmas õppejõud – endised Vene ohvitserid, pigem teoreetikud kui praktikud, ja nende vananenud õppemeetodid. Oma osa oli kindlasti ka õppurite soovimatusel. Nood leidsid, et on oma auastme auga sõjas välja teeninud ja pidasid koolipinki tagasi minekut solvavaks. Sarnaste probleemidega maadles mõni aasta tagasi ka taasloodud Kaitsevägi, kui võeti vastu otsus, et kõigil ohvitseridel peab olema kõrgharidus. 1926. aastaks oli sõjaministeeriumi mõõt täis. Üsna teravas toonis ringkirjas tehti selgeks, et samal aastal algav alalisväe ohvitseride kursus jääb viimaseks. Riviohvitseridele, kellel veel puudus rahuaegne väljaõpe, oli neil osalemine kohustuslik. Rivitutel ametikohtadel teenivatele ohvitseridele oli kursustel osalemine vabatahtlik, kuid kursusel mitte osalejad pidid arvestama sellega, et neid enam ei ülendata.
Kuigi mereväelasi õppis ka alalisväe ohvitseride kursustel, mindi mereväes ohvitseride rahuaegsete kursustega maaväest erinevat teed. Kuna ohvitsere oli vähe ja neid ei olnud võimalik ei õppimiseks ega õpetamiseks teenistuskohustustest vabastada, ei õnnestunud päevaseid kursusi korraldada. Sõjaministri 1921. aasta 18. oktoobri päevakäsuga nr 614 käivitati sama aasta 3. novembrist Mereväe Kadettide Kooli juures mereväeohvitseride rahuaegsed kursused. Tunnid pidid toimuma õhtusel ajal, alates kella 16:30st. Kursuse pikkuseks määrati vähemalt 8 kuud, kuid tegelikult kestis see läbi nelja talve. Õppeaineteks olid meresõja ajalugu, meretaktika, suurtükiasjandus, miini-torpeedoasjandus, hüdrograafia, majandusteadus, määrustikud ja eesti keel. Kuulajate auastmed ulatusid ohvitseri asetäitjast vanemleitnandini ja sama kirev oli ametikohtade valik. Osa kuulajaid õpetas samal ajal Mereväe kadettide koolis kadette. Selline kursuste korraldus, kus pärast tööpäeva lõppu tuli veel koolipinki istuda (tunnid toimusid esmaspäevast reedeni 17:30st 20:00ni),154 mõjus osalejatele väsitavalt ja mitte igaüks ei lõpetanud kursust.
Kursuse õppekavasse suhtuti loovalt ja see täienes aja jooksul. Juba nimetatud õppeainetele lisandusid inglise keel, rahvusvaheline õigus ja taktikaline navigatsioon. Õpetasid Mereväe Kadettide Kooli lektorid, vanemad ohvitserid-spetsialistid ja reservohvitserid. Paljud ained loeti vene keeles, sest ei jagunud eesti keelt oskavaid lektoreid. 8-kuuseks plaanitud kursus venis algul 2-aastaseks ja siis veel pikemaks. 18 kuulajat sooritas eksamid 1925. aasta märtsis, 7 jäid eksamid sooritamata. Järeleksamid toimusid sama aasta aprillis ja 1926. aasta jaanuaris. Need sooritas kokku 3 ohvitseri. Kuulajate nimekiri ja edasine saatus on toodud lisas 7.
1926. aasta aprillis oli Merejõududes ilma rahuaegse hariduseta veel 12 ohvitseri. Nende väljaõppe ja hariduse tasemed olid väga erinevad. Kaptenmajor Joosep Pruun, vanemleitnandid Mihkel Kõvamees, August Velberg, Magnus Mikenberg ja Villem Granfeldt ning leitnant Karl Jõggis olid lõpetanud merekooli ja sõjaaegsed lipniku kursused jalaväes või mereväes. Vanemleitnant Georg Lagus ning kaptenid Georg Heimsal ja Kirill Raudsepp ei olnud merekooli lõpetanud, aga olid läbinud sõjaaegsed ohvitserikursused. Leitnandid Aleksander Järv, Karl Ramst ja Jaak Feldmann olid ülendatud ohvitseriks sõja ajal ilma vastavat kursust läbimata. Lagus ja Järv olid kuulanud läbi rahuaegse mereväe ohvitseride kursuse, kuid kuna neil puudus mereharidus, ei loetud neid ikkagi riviohvitseri ametikoha nõuetele vastavaks. Sõjaminister Kindralmajor Soots andis korralduse kaptenid Heimsal ja Raudsepp ning leitnant Feldman Sõjakooli saata. Kaptenmajor Pruun, vanemleitnandid Velberg, Mikenberg, Lagus, Granfeldt ja Kõvamees ning leitnandid Jõggis ja Järv pidid sooritama eksamid koos III mereväeohvitseride lennu kadettidega. 58-aastane leitnant Ramst jäeti teenistusse kuni talle asenduse leidmiseni ja pensionile minemiseni.
1928. aasta märtsiks oli leitnant Velberg teenistusest lahkunud ning vanemleitnant Mikenberg, leitnant Ramst ja leitnant Jõggis lahkumas. Kaptenid Raudsepp ja Heimsal olid lõpetanud alalisväe ohvitseride kursused Sõjakoolis. Kaptenmajor Pruun, vanemleitnant Kõvamees ja vanemleitnant Lagus olid sooritamas eksameid koos III mereväeohvitseride lennu kadettidega. Vabadusristi kavalerid vanemleitnant Villem Granfeldt ja leitnant Jaak Feldman jäeti sõjaministri otsusega teenistusse, ehkki nad rahuaegset ohvitseriharidust ei omandanud. Leitnant Järv kavatseti teenistusest vabastada, kuid ta esitas palvekirja enda teenistusse jätmiseks ja alalisväe ohvitseri õiguste saamiseks. Ilmselt palve rahuldati, sest 1936. aastal oli ta veel teenistuses ja ülendati vanemleitnandiks.
Teistest põnevam on Georg Laguse juhtum. 1926. aastaks oli vanemleitnandi auastmes, aga omas ainult 4-klassilist linnakooli haridust ja sõjaaegset jalaväelipniku väljaõpet. Kuigi ta oli 1925. aastaks läbinud mereväeohvitseride rahuaegsed kursused, puudus tal laevajuhi diplom ja teda ei peetud seepärast mereväe kaadriohvitserile esitatavatele nõuetele vastavaks. Seepärast pidi ta 1928. aastal koos mereväe kadettidega sooritama kokku 10 laevajuhtimise alast eksamit okeanograafias, meteoroloogias, astronoomias, navigatsioonis, „lootsias”, deviatsioonis, aurulaevade mehaanikas, laevaehituses ja –teoorias, „veealustes paatides” ning merepraktikas. Samal ajal omandas ta keskhariduse Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Eragümnaasiumis ja õppis kõrgemat matemaatikat. 1928. aasta kevadel ei õnnestunud tal koos kadettidega kõiki eksameid sooritada ja Merejõududes arvestati juba tema teenistusest lahkumisega. Lagus palus sõjaministrilt lisaaega sama aasta sügiseni. Seejuures apelleeris pingelisele tööle vastutavatel ametikohtadel ja faktile, et mereväeohvitseride kursus lõppes kavandatust varem – 1928. aasta sügise asemel kevadel.
Merejõudude juhataja kontradmiral Salza oli vastu. Tema meelest alustas Lagus õppimist liiga hilja, tema õppetulemused olid kadettidega võrreldes nõrgad ja ta omas liiga vähe meresõidukogemust. Oma saatekirjas teatas Salza, et tema ei julgeks laeva Laguse kätte usaldada. Sõjaminister siiski rahuldas Laguse palve ja andis talle loa eksamid sügisel sooritada selle tingimusega, et ta peab uuesti sooritama kõik eksamid, kus ta hinne oli alla 9, kokku 5 aines. Septembriks 1928 olid Lagusel kõik eksamid sooritatud ja ta tunnistati kaadriohvitseriks. Tema teenistus jätkus vastutavatel kohtadel Merejõududes ja Sõjavägede Staabis. Aleksander Järv tegi läbi sarnase tee, kuid tal ei õnnestunud ka 1928. aasta sügisel eksameid sooritada. Nagu juba mainitud, õnnestus tal sellest hoolimata teenistusse jääda.