KIRJUTIS NR 21: Eesti Merejõudude ohvitseride väljaõpe aastatel 1919-1940

Sisukord
Kokkuvõte

Kuigi Vene impeeriumis sai mereväeohvitseri väljaõppe hulk eestlasi, ei olnud Merejõudude ohvitserkonna tase Vabadussõja ajal kiita. Korraliku väljaõppega kaadriohvitsere oli vähe, enamiku ohvitserkonnast moodustasid Esimese maailmasõja ajal kiirkorras sõjaväelise väljaõppe saanud tsiviilmeremehed. Suureks hoobiks Merejõududele oli saksa ja vene rahvusest ohvitseride liitumine Loodearmeega 1919. aastal. Seepärast üritati juba Vabadussõja ajal käivitada Eesti oma mereväeohvitseride väljaõpet. Esimene katse Sõjalaevastiku Eriteadlaste Kooli näol 1919. aasta algul ebaõnnestus. Mereväeohvitseride väljaõpet alustati 1919. aasta lõpus Vabariigi Sõjakooli mereväeklassis.

Vabadussõja lõppedes läks kogu Sõjakool üle rahuaja programmile. Septembris 1920 loodi iseseisva õppeasutusena Merejõudude juhatajale alluv Mereväe Kadettide Kool, kus lisaks riviohvitseridele õpetati ka mehaanikaohvitsere. Selle kooli lõpetas 1921. aastal esimene rivi- ja 1923. aastal ainsaks jäänud mehaanikaohvitseride lend. Teine riviohvitseride lend alustas 1921. aastal õpinguid Mereväe Kadettide Koolis, aga lõpetas1924. aastal juba Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli mereväe kadettide klassi. Aastatel 1925-1928 õppis Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes kolmas mereväeohvitseride lend.

Aastatel 1929-1937 Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes mereväe kaadriohvitsere ei koolitatud. Merejõud üritasid nii tekkinud ohvitseride puudust kompenseerida mitmel erineval moel: kaks ohvitseri koolitati mereväes välja oma jõududega, kaks õppisid Soomes. Mõned kõrgharidusega mehaanikud sooritasid ohvitserieksamid eksternidena. Sellised lahendused ei saanud olla pikas perspektiivis jätkusuutlikud. Aastatel 1938-1940 toimus Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes neljas ja viimane riviohvitseride kursus.

Mereväeohvitseride väljaõpe tegi selle aja sees läbi pika arengu. Alustati sõjaaegse kiirkursusega, kus polnud algul õiget õppekavagi, kuid veel enne kursuse lõppemist mindi üle rahuaegsele programmile. Järgnenud aastatel toimus stabiilne areng ja väikeriigi rahuaja tingimustega kohanemine. Mereväe Kadettide Kooli loomine ja ühendamine Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustega on osa sellest protsessist. Stabiilne areng katkes 1928. aastal, kui süsteemne mereväeohvitseride väljaõpe peaaegu kümneks aastaks peatus. Samal ajal toimusid ohvitseride väljaõppes suured ümberkorraldused ja 1938. aastal alanud viimane mereväeohvitseride kursus toimus juba hoopis uutel alustel. Uus väljaõppesüsteem ei jõudnudki lõplikult välja kujuneda. 1940. aastal kavatseti vastloodud süsteemi muudatusi teha. Mehaanikute väljaõpet ei jõutudki taasalustada.

Kuigi mereväeohvitseride väljaõppe areng jäi pooleli, kujunes kajastatud perioodi vältel Eesti oma mereväe ohvitserkond. 1939.-1940. aastal toimus Merejõududes põlvkonnavahetus ja Eesti Vabariigis väljaõppe saanud ohvitserid võtsid juhtohjad enda kätte. Merejõudude ohvitserkonna krooni moodustasid „Pitka pojad“ – Vabadussõjas osalenud ja (suuremalt jaolt) admiral Pitka poolt välja valitud esimese lennu lõpetanud.

Töö käigus ilmnesid mitmed paralleelid tänapäevaga, näiteks kaks läbi aegade väikeseid organisatsioone painavat probleemi. Esiteks ei mõista suur organisatsioon väiksema erisusi ja surub neist hoolimata peale oma nõuded. Teiseks on kitsa eriala spetsialiste alati kas liiga vähe või liiga palju ning üleminek ühest situatsioonist teiseks võib olla väga järsk ja ootamatu. Sama kirju kui 1918. aastal oli ka taasloodud mereväe ohvitserkond 1994. aastal. Ilmnes ka olulisi erinevusi. Noores Eesti Vabariigis alustati mereväe ohvitseride koolitamist juba Vabadussõja ajal, aga taastatud Eesti Vabariigis kulus iseseisvuse väljakuulutamisest esimese mereväe ohvitseride kursuse avamiseni 19 aastat. Miks nii, on kellegi teise uurimuse teema.