II peatükk: väljaõppesüsteemi areng
Uus riviala mereväeohvitseride kursus Mereväe Kadettide Koolis algas 1921. aastal. 15. septembril 1921 vaatas neljaliikmeline komisjon vanemleitnant Masiku juhtimisel sisseastujad üle. 16. septembril alanud kursusele võeti esialgu vastu 11 kadetti.5. oktoobriks lisandus veel 4. Arved Treumann ning Paul Porre ja Vladimir Samon mehaanikajaoskonnast liitusid aasta lõpuks, Konrad Rink alles 4. märtsil 1922. Kursuseohvitseriks määrati värskelt Mereväe Kadettide Kooli lõpetanud nooremleitnant Johannes Santpank.
Esialgu polnud kursusel kindlat õppekava, aga paika olid pandud õpetatavad ained: astronoomia, navigatsioon, lootsia, deviatsioon, kõrgem matemaatika (analüütika, diferentsiaal- ja integraalarvutus), keemia (orgaaniline, analüütiline ja lõhkeainete keemia), mereajalugu, meretaktika, suurtükiasjandus, miini- ja torpeedoasjandus, topograafia, hüdrograafia, fortifikatsioon, maaväe (jalaväe) taktika, elektrotehnika, merepraktika, sõjaadministratsioon, tervishoid, eesti keel, inglise keel, õigusteadus, määrustikud. Tundide arv päevas ja nädalas, samuti erinevate ainetundide arv nädalas pandi paika pooleks aastaks õppenõukogus ja kinnitati Merejõudude juhataja poolt. Õppetunnid toimusid esmaspäevast reedeni 08:00st 15:45ni, laupäeval kuni 11:45ni. Sinna vahele jäi tunniajane lõunapaus. Kuna koolipäevad kujunesid pikaks ja kadetid väsisid õhtuks ära, pikendati lõunapausi 1922. aasta sügissemestril poole tunni võrra. Eraldi tunnikava kehtestati suvise meresõidupraktika ajaks. Omapärane ja loominguline oli suhtumine kadettide puhkustesse. 1922. aasta aprillis ei lubatud puhkusele neid, kes polnud repetitsioonidega toime tulnud, vaid nad pidid selle aja jooksul oma repetitsioonid „rahuldavalt ära andma … et mitte selle aasta aineid teise õpeaasta peale ülekanda“. (Pärast puhkust algas meresõidupraktika ja siis polnud repetitsioonideks enam aega.)
Õppekavad valmisid 1922. aasta lõpuks ja saadeti Sõjaväe õppeasutuste inspektorile kinnitamiseks. Tegemist polnud õppekavaga tänapäeva mõistes, vaid pigem ainekavade või aineprogrammidega. Ainemahtu või tundide arvu polnud määratletud, õppekavad olid läbivõetavate teemade loetelud. Osa õppekavasid: meresõja ajalugu (suuremalt jaolt), mereväe taktika, tehniliste vägede taktika ja üldtaktika õppekavad olid vene keeles, inglise keele õppekava inglise keeles. Suviti pidid toimuma praktilised harjutused. Ainemahud on teada 1924. aasta kohta. (lisas 8) Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste klasside inspektori (sel ajal toimus mereväeohvitseride väljaõpe juba Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes) ettekande järgi viidi sel aastal mereväe kadettide klassile läbi kokku 810 tundi. Millegipärast ei maini ettekanne repetitsioone, kuigi mereväe kadettide rühma ülema aruandest ja Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste klasside inspektori kirjavahetusest nähtub, et neid korraldati (30 tundi 7 aines).
Ka II lennu väljaõppes põimiti teoreetiline õpe praktikaga laevadel. Juba 1. oktoobril 1921 saadeti kadetid suurtükilaevale Lembit. Koolis tagasi oldi 24. detsembril 1921. Pikem praktikaperiood oli järgmisel suvel. 3. maist 14. juunini 1922 olid kadetid nooremleitnant Santpanki juhtimisel jälle Lembitul. Reidil seistes värviti laev üle, tehti paadi- ja signalisatsiooniõppusi. Seejärel tehti õppereis Narva-Jõesuusse vahepeatustega Tsitres, Loksal, Käsmus, Kundas ja mujal eesmärgiga tutvuda Eesti põhjarannikuga ning korraldati laskeharjutusi. 17. juunist 6. oktoobrini 1922 olid kadetid hävitajal Lennuk ja suurtükilaeval Lembit. Harjutati torpeedolaskmist ja miiniveeskamist ning tehti õppereis Tallinnast Kuressaarde eesmärgiga tutvuda saarte ranna geograafia ja madalikega. Tagasiteel käidi Paldiskis, Rohukülas, Kuivastus ja Pärnus. Reisi ajal tehti navigatsiooni, side- ja astronoomiaharjutusi.
1923. aastal tegid II mereväeohvitseride lennu kadetid läbi navigatsioonipraktika purjelaeval. Õppepurjekat tahtsid Merejõud osta juba 1922. aasta algul. Seda peeti vajalikuks, sest „Käesoleval ajal, kus suurte kulude tõttu Vabariigi suuremate sõjalaevade mereõit on raskendatud, mõjub see iseäranis halvavalt Mereväe kadettide ja rea-alam-ohvitseride ettevalmistamise peale.” Laev pidanuks olema 200-tonnine raudkerega kahvelpurjekas, mis kavatseti küll õppelaevaks ümber ehitada, kuid osa lastiruume oleks jäänud kasutusse algsel otstarbel. Nii oleks saanud laeva endiselt ka kaubaveoks tarvitada. Sel moel loodeti osa meresõiduks kuluvast rahast tagasi teenida. Laeva ostuhinnaks arvestati 2 500 000 marka. 20. veebruaril 1922 lükkas sõjanõukogu selles küsimuses otsuse tegemise edasi „kuni Merejõudude Juhataja poolt saab ettepandud kõik tarvilikud motiveeritud andmed selle muretsemise ja otstarbekohasuse kohta ühtlasi juurdelisades eelarve tema väärtuse, korrashoidmise ja teenistus-kulude üle et need andmed sissekantud saaks tulevase aasta eelarvesse.“ Arutati ka võimalust saata kadetid praktikale erinevatele kaubalaevadele, kuid sellest loobuti, sest sel juhul poleks olnud võimalik tagada väljaõppe ühtsust.
Laev jäigi ostmata. Selle asemel renditi 1923. aastal 1 260 000 marga eest seitsmeks kuuks Jaan Raamotile, Johan Tammele ja Karl Saaretokile kuulunud kolmemastiline kahvelmootorpurjekas Viljandi, mis ehitati kaubalaevast ümber õppelaevaks ja võeti praktika ajaks sõjalaevastiku nimekirja. Meresõidu eelarveks (päevarahad, toit, vesi, kütus, lootside kasutamine, esinduskulud ja ettenägematud kulud) arvestati 2 596 400 marka.Viljandi komandöriks määrati vanemleitnant Evstafi Miido. Lisaks temale kuulusid laeva juhtkonda mereväeohvitseride I lennu lõpetanud nooremleitnandid Ferdinand Schmiedehelm, Alfred Pontak, Joann Weizenberg, nooremleitnant Aleksander Martinson ja sanitaarlipnik Otto Murakin. Laevaomanike esindajana tegi reisi kaasa leitnant Georg Otmann.
Navigatsioonipraktika korraldati sellisel kujul tolleaegse Merejõudude juhataja mereväekapten Johannes Hermi nõudmisel. Õppesõidu eesmärk oli muuhulgas tutvuda välisriikide sõjalaevastike, sadamate ja suuremate laevaehitusdokkidega. 6-kuuline õppesõit purjelaeval oli ette nähtud ka Mereväe Kadettide Kooli põhikirjas. Reis pidi kestma 17. maist 15. Oktoobrini ja ulatuma Vahemereni. Selle käigus kavatseti külastada Kopenhaagenit, Portsmouthi, Bresti, Plymouthi, Cherbourgi, Hamburgi, Karlskronat, Gibraltarit, Barcelonat, Touloni, Napolit ja Alžiiri.
Kadetid asusid Viljandi pardale 10. mail 1923. 17. mail mindi merele – sõideti Loksalt Tallinna. Sinna jäädi peaaegu kuuks ajaks: laevale paigaldati raadiojaam ja paadid ning tegeldi muude väiksemate tehniliste probleemidega. Tallinnast välja sõideti alles 12. juunil.Praktika käigus harjutati peamiselt navigatsiooni ja tekitöid. Kadetid kogesid kõigis sadamates sõbralikku vastuvõttu. Neil võimaldati külastada nii tolle aja moodsaimaid sõjalaevu kui ka laevaehitusdokke. Prantsusmaal ja Rootsis õnnestus isegi merelennuväe lennukitega lennata. Sadamakülastusi peeti huvitavateks ning õppereisi kasulikuks ja õpetlikuks, sest „on ju selge, et olla mereväe-ohvitser, peab saama merest võitu, tuleb olla – meremees, kõik muud mereväe-ohvitseri omadused ja teadmised võivad alles selle nõude täitmise järel pääseda kasulikult mõjule”.
Hilinenud väljasõidu tõttu ei jõutud külastada kõiki kavandatud sadamaid: käimata jäi Gibraltaril, Barcelonas, Toulonis, Napolis ja Alžiiris. Georg Lagus nimetas oma artiklis „Wabariigi sõjalaevastik 1923 a. navigatsiooni ajal“ marsruudi muutmise põhjusena halba ilma. Ka ilmal oli oma roll: tuulevaikus Biskaia lahel ja masinarike purustasid lõplikult lootuse Gibraltarini jõuda, kuid tõenäoliselt mõtles Lagus midagi muud, sest kirjutas „halb ilm pani kadetid rohkem proovile ja võimaldas neil laevajuhtimises parema vilumuse omandada”. Tagasi Tallinna jõuti isegi paar päeva plaanitust varem: 13. oktoobril 1923.
Reisil juhtus muidki äpardusi. Prantsusmaal läks kadett Oskar Rang jooksu ja arvati kadettide nimekirjast välja. Samuti osutus laeva rentimine ja ümber ehitamine kokkuvõttes arvatust kallimaks. Evstafi Miido tegi hiljem ettepaneku edaspidi õppelaeva mitte rentida, vaid osta, sest see tuleks lõppkokkuvõttes soodsam. Sellise laeva saaks ka päriselt õppelaevaks ümber ehitada, mitte ei peaks leppima ajutiste lahendustega. Õppelaev peaks olema Viljandist suurem, raataglastusega ja võimsama peamasinaga. Seda siiski ei tehtud ja Viljandi õppereis jäi ainsaks omasuguseks.
Kui I mereväe ohvitseride lend alustas oma õpinguid Sõjakoolis, aga lõpetas Mereväe Kadettide Kooli, siis II lennul läks vastupidi. Ja jälle toimus suur muutus kadettide meresõidupraktika ajal. 1. oktoobril 1923 liideti Mereväe Kadettide Kool, Allohvitseride Kool, Sõjakool ja Kindralstaabi Kursused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusteks. Koolide liitmine sai alguse Sõjaväe Tehnikakooli likvideerimisest ja ühendamisest Sõjakooliga. Koolide liitmise põhjuseks oli kulude kokkuhoid ja vähene vajadus erialaohvitseride järele. Poliitikud nõudsid sõjaväe õppeasutuste sulgemist ja erialaspetsialistide ettevalmistamist tsiviilõppeasutustes, näiteks Tallinna tehnikumis ja Tallinna merekoolis. Sõjaväelaste vastuseisu tõttu sellised kavad ei teostunud ja erialaohvitsere saadi edaspidi kaadriohvitseride ümberõppel vastavatel kursustel Sõjakooli juures. Huvitaval kombel tegi Soome läbi vastupidise protsessi: seal loodi eraldiseisvad õhuväe ja mereväe koolid aastatel 1929 ja 1930.
Sõjaministri päevakäsuga nr 443 kästi Mereväe Kadettide Kooli likvideerimine lõpetada 15. novembriks, aga likvideerimiskomisjon vanemleitnant Valentin Grenziga eesotsas ei jõudnud oma tööga tähtajaks valmis. Õppelaeva Viljandi kasutati kuni 12. novembrini väljaõppeks ja anti alles seejärel omanikule üle. Laeva pardal oli aga mitmesugust koolile kuuluvat varustust. Mereväe Kadettide Kooli ülem andis oma viimase päevakäsu 14. detsembril 1923. Kooli likvideerimine lõpetati alles 18. jaanuaril 1924.
Mereväe Kadettide Koolist sai mereväe kadettide klass (ka mereklass, mõlemat nimetust kasutati paralleelselt), selle õpilased moodustasid mereväe kadettide rühma. 1926. aastal koostatud sõjaväe õppeasutuste seadluse projektis nimetati mererühma ülesandeks „anda sõjalist kasvatust ja haridust noortele meeskodanikkudele, neid valmistades mereväe ohvitseride kutsele“. Selleks oli muuhulgas ette nähtud kohustuslik õppereis purjekal ja välisvetes.
Osa Mereväe Kadettide Kooli lektoreid, eelkõige need, kes õpetasid merenduslikke ja meresõjalisi aineid (mereväekapten Herman Salza, kolonel Jakob Prei, kaptenleitnant Aleksander Malevitš, kolonelleitnant Voldemar Riiberg, leitnant Jakob Saar, eraisikud Nikolai Bajanov ning Viktor Munck), jätkasid loenguid mereväe kadettide klassile. Tundub, et uude kooli sisse elamine võttis veidi aega. Näiteks pidi Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste korrapidajaohvitser mereväe kadettide rühma ülemale meelde tuletama, et Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes lastakse kadetid välja linnalubade alusel. Ju siis Mereväe Kadettide Koolis asjad nii ei käinud.
Pisut paradoksaalselt said mereväe kadetid endale oma, maaväelastest erineva, lõpumärgi ametlikult vahetult pärast Mereväe Kadettide Kooli likvideerimist (kinnitati sõjaministri päevakäsuga nr 527 23. novembrist 1923). Märk tuli hankida oma kulul ja seda võisid kanda kõik Mereväe Kadettide Kooli ja Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste mereväe kadettide klassi lõpetanud. Märgi kavand oli küll olemas juba 1921. aastal ja seda kandsid omaalgatuslikult I lennu lõpetanud. Sõjakooli lõpumärk kinnitati sõjaministri poolt alles 1. novembril 1934. Lõpliku kuju omandas see märk küll juba 1924. aastaks. Enne seda olid erinevate lendude lõpumärgid üksteisest erinenud.
Õppetöö Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes toimus peamiselt loengute ja repetitsioonidena. Neile lisandusid suvised praktilised tööd ja meresõidupraktika mereväe laevadel. Tunnid toimusid 08:00st 14:05ni. Tunniplaan pandi paika semestriks. Plaanilistele tundidele lisandusid praktilised tööd ja vastavalt vajadusele määratud repetitsioonid õhtusel ajal. Õpiti astronoomiat, navigatsiooni, deviatsiooni, „lootsiat”, meteoroloogiat, okeanograafiat, meretaktikat ja mereajalugu, artilleeriat, miini-torpeedoasjandust, elektrotehnikat, aurulaeva mehaanikat, teoreetilist mehaanikat, hüdrograafiat, merekindluste laskereegleid, kõrgemat matemaatikat, administratsiooni, õigusteadust, lennuasjandust, fortifikatsiooni, üldtaktikat, tehnilist taktikat, suurtükiväe taktikat, jalaväe taktikat, inglise ja eesti keelt. Lisaks sellele harjutati rivi- ja lahingdrille ning laskmist. Mereväe kadettide rühma ülem nentis, et viimaseid ei jõutud palju harjutada, kuid mereväeohvitseridele peaks sellest piisama, sest hilisemas teenistuses nad nende teemadega palju kokku ei puutu.
5. maist 10. maini 1924 toimusid lõpukatsed diferentsiaal- ja integraalarvutuses, okeanograafias, meteoroloogias ja eesti keeles. Sellele järgnes järjekordne praktika sõjalaevadel. 12. maist 12. juunini olid kadetid nooremleitnant Schmiedehelmi juhtimisel praktikal suurtükilaeval Lembit. Põhirõhk pandi torpeedode tundmaõppimisele ja lõhketöödele. Selle aja sees käidi ka ekskursioonil Merekindlustes. 13. juunist 29. juunini olid kadetid major Varfolomei Murašev-Petrovi juhtimisel hüdrograafiaalastel praktilistel töödel Peipsi järvel. (Sel ajal tegutses Peipsil hüdrograafia ekspeditsioon.) 4. juulist 29. augustini olid kadetid jälle praktikal Läänemere Laevastiku Divisjonis, seekord hävitajatel Lennuk ja Vambola. Põhirõhk oli seekord suurtüki- ja torpeedolaskeharjutustel ning miinide veeskamisel ja traalimisel. Kadetid tegutsesid ka vahiohvitseri abidena ja vahiohvitseridena ankruvahis. Augusti teisel poolel osalesid kadetid traalerite salkkonnaga sõjaaegsete miiniväljade traalimisel. Praktika lõppes 29. augustil.
Pärast praktikat lubati kadetid 4. septembrini puhkusele. Sellele järgnesid 10.-13. septembrini lõpueksamid selleks ajaks läbi võetud õppeainetes: navigatsioonis ja lootsias, hüdrograafias ja merepraktikas. Eksamikomisjonid koosnesid kahest inimeset, kellest üks oli selle õppeaine lektor ja teine saadeti mereväest. Mereväe esindajad olid kaptenmajor Valentin Grenz, major Varfolomei Murašev-Petrov ja kaptenmajor Vassili Martson.
Sügissemestril toimus õppetöö 15. septembrist 15. novembrini. 17.-20. novembril õppisid kadetid tundma lennuväge. Neile tutvustati lennukite ehitust, õhufotograafiat, pommitamist ja lennuväe koostööd teiste väeliikidega.
22. novembrist 22. detsembrini toimusid katsed kokku 7 õppeaines: suurtükiasjanduses ja merekindluste laskereeglites, miiniasjanduses, deviatsioonis, astronoomias, elektrotehnikas, mereajaloos ja meretaktikas, aurulaeva mehaanikas, fortifikatsioonis, administratsioonis, inglise keeles, õigusteaduses, teoreetilises mehaanikas, laevaehituses ja –teoorias, jalaväe, suurtükiväe, üldises ja tehnilises taktikas. Eksamikomisjonid olid enamasti kolmeliikmelised (eesti keele ja õiguse eksamikomisjonis oli kaks, taktika eksamikomisjonis neli liiget) ja jällegi olid neis ka mereväe esindajad. Kaks kadetti pidid tegema järeleksamid: Leo Poska eesti keeles ja Feliks Neumann elektrotehnikas. Viimane ei saanud üldisel eksamil osaleda haiguse tõttu.
22. detsembril 1924 lõpetas mereväe kadettide klassi ja ülendati nooremleitnantideks 15 meest. Esimeses järgus lõpetanuid (keskmine hinne peaainetes vähemalt 11, lõpetamisel loeti nende auastme vanuseks 22.12.1922) oli 7, teises järgus lõpetanuid (keskmine hinne peaainetes vähemalt 9, lõpetamisel loeti auastme vanuseks 22.12.1923) samuti 7 ja kolmandas järgus (auastme vanuseks 22.12.1924) lõpetanuid 1. Oskar Eik ei saanud haiguse tõttu eksamitel osaleda ja tal jäi kool lõpetamata.
1924. aastal hakkas kehtima Kaitseväe ohvitseride teenistuskäigu seadlus, mis täpsustas muuhulgas ohvitseri auastme andmist. Nooremleitnandi auaste anti Sõjakooli lõpetanutele, aga ka kõrgharidusega kaitseväelastele, kes läbisid vastavad kursused ja olid teenistuses oma erialal ning neile aspirantidele, kes jätkasid teenistust oma erialal pärast ajateenistuse lõppemist. Lipniku auaste anti aspirantide kursuse lõpetanutele ja Sõjakooli lühendatud programmi kohaste eksamite sooritanutele. Nagu varemgi võis kooli lõpetada hästi või rahuldavalt. Sõjakooli hästi lõpetanute auastme vanusele lisati üks aasta. Ohvitseriks võis saada ka eksternina ohvitserieksameid sooritades. Ekstern ei tohtinud olla vanem kui 33 aastane ja pidi omama allohvitseri auastet.
Nõuded 1925. aastal Sõjakooli mereväeklassi sisseastujatele vastasid Mereväe Kadettide Kooli ülema visioonile 1922. aastast: kandideerija pidi olema 17-25 aastane Eesti Vabariigi kodanik, omama keskharidust ja olema tervise poolest riviteenistuseks kõlblik. Sisse astuda soovijad pidid esitama avaldused koos kogu vajaliku dokumentatsiooniga 20. juuniks. Kaitseväelased pidid esitama ka ülema atestatsiooni. Kadetikandidaatidele korraldati võistluskatsed eesti keeles, matemaatikas, füüsikas, mehaanikas ja vene keeles „keskkooli humanitaarharu lõpuklassi piirides“. Võistluskatsed toimusid 30. juunist 4. juulini. Katsetele lubati 43 noormeest. Johannes Tõnissonil lubati katsed sooritada teistest erineval ajal. Kadetid meenutasid oma mälestustes 80 sisse astuda soovijat, kellest 7. juulil võeti vastu 21, nende hulgas kaks jalaväekadetti ja üks aspirant. Artur Jürgenthal liitus kursusega veidi hiljem suurtükilaeva Lembit pardal.
Õppetöö Tondil algas 7. juulil 1925. Kuni 15. juulini tehti riviõppusi, õpiti distsipliini ja sisekorda. Esialgu polnud mereväe kadettidel õigeid vorme, vaid kanti siniseid tunkesid, millega hakkas sooja ilmaga väga palav. 16. juulist 25. septembrini olid kadetid rühmaülema kohusetäitja nooremleitnant Schmiedehelmi juhtimisel meresõidupraktikale suurtükilaeval Lembit. Selle käigus osalesid kadetid laevatöödel, õppisid tundma signalisatsiooni ja artilleeriat ning tegid paadiõppust. Kui hävitajad Lennuk ja Wambola tegelesid suurtüki- või torpeedolaskmisega ja miinide veeskamisega, kaasati sinna ka kadetid. Augustis tegid kadetid laevastiku koosseisus oma esimese välisreisi, mille käigus külastati Riiat. Tondile tagasi jõuti 1. oktoobril.
III lennul oli algusest peale olemas õppekavad (tänapäeva mõistes pigem ainekavad, sest igal õppeainel oli eraldi õppekava). (Õppeainete nimekiri ja mahud on toodud lisas 8.) Õppekavades polnud küll ainemahtusid ära toodud, tegemist oli selle õppeaine raames läbi võetavate teemade loeteluga, aga tundide arvu võib tuletada teistest allikatest. 1932. aastal korraldati mereväeohvitseri koolitus kahele aspirandikursuse lõpetanud lipnikule. Selle aluseks võeti III lennu õppekavad ja tagantjärele arvutati välja ka umbkaudne tundide arv. Osal õppeainetest olid algusest peale valmis katsekavad, sisuliselt eksamipiletid. Astronoomia, navigatsiooni, lootsia ja deviatsiooni õppekavad olid nii eesti kui vene keeles. Kuna eestikeelsed õppekavad on niisama üksikasjalikud kui venekeelsedki, ei saanud põhjuseks olla eestikeelse oskuskeele puudumine. Pigem võib põhjust otsida lektor Nikolai Bajanovi isikus, kelle jaoks vene keel oli emakeel. (1922. aastal tuletas Mereväe Kadettide Kooli ülema ajutine kohusetäitja vanemleitnant Karl Lensment talle meelde, et aineprogrammid tuleb esitada eesti keeles.) Kas loengud peeti eesti või vene keeles pole päris selge. III lennu päevaraamatus leidub mitmeid venekeelseid tsitaate härra Bajanovilt, aga on raske uskuda, et 1925. aastaks poleks suudetud leida lektorit, kes oleks suutnud navigatsiooni eesti keeles õpetada.
Õppeained jagunesid põhi- ja üldaineteks, mille mahud olid vastavalt 1325 ja 1365 tundi. Põhiainetest jagus enim mahtu meresõidu astronoomiale ja artilleeriale (300 tundi). Teised „suuremad ained” olid navigatsioon (150 tundi), miini-torpeedoasjandus (125 tundi), deviatsioon, hüdrograafia ja meresõjakunsti ajalugu (kõik 100 tundi). Üldõppeainetest oli kõige mahukam inglise keel (175 tundi). Sellele järgnesid raadiotehnika (150 tundi), sõjaväe administratsioon (115 tundi), aurulaeva mehaanika ning laevaehitus ja –teooria (kumbki 100 tundi).
Tunniplaanid pandi paika semestriks. Tunnid algasid kell 08:00 ja lõppesid kell 14:05. Õppetöö olevat olnud pingeline. Mereväeliste erialateadmiste ja –oskuste kõrval tuli õppida ka üldisi sõdurioskusi, mille üheks osaks olid taktikaõppused Tondi liivamägedes. Nagu varemgi oli teoreetiline õpe ühendatud praktikaga laevastikus. 18. aprillil 1926 suunati kadetid Merejõudude juhataja käsutusse. Kuni 11. maini tegeldi praktiliste töödega torpeedoasjanduses, miiniasjanduses, artilleerias, navigatsioonis, elektrotehnikas, laskmises ja astronoomias. Sellele järgnes meresõidupraktika hävitajatel Lennuk ja Wambola, suurtükilaeval Lembit ja vahilaeval Laene ning Eesti rannikuga tutvumine 17. septembrini. Praktika ajal toimusid eksamid navigatsioonis, astronoomias ja merepraktikas. Pärast praktikat lubati kadetid puhkusele. 1927. aasta meresõidupraktika ajal osalesid kadetid Eesti-Läti laevastike ühisõppusel, õppisid tundma Lääne-Eesti rannikut ja saarestikku ning külastasid soomuslaeva Slava pooluppunud vrakki Suures väinas. Pärast 1927. aasta meresõidupraktikat toimusid eksamid selleks ajaks läbitud ainetes: suurtükiasjanduses, miini-torpeedoasjanduses, aurulaeva mehaanikas, navigatsioonis, merepraktikas ja signalisatsioonis. Järgmine eksamisessioon algas 25. jaanuaril. Eksamitel oli põhjust pingutada, sest keskmisest hindest sõltus otseselt esimene ametikoht ja palk.
1928. aasta suvel jäi kadettide „väljamaa sõit õppelaeval krediidi puudusel ära”. Küllap mängis sellise otsuse juures rolli ka tõik, et mereväe kadette ei koolitanud enam merevägi ise, vaid Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused, kellel oli väljaõppe prioriteetidest ja piiratud rahaliste vahendite otstarbekast kasutamisest teistsugune arusaamine. 1928. aasta aprillis oli mereväes täitmata 17 riviohvitseride ametikohta ehk 16% nõutavast koosseisust. Kui arvestada sinna juurde 3 ajutiselt ära komandeeritud ohvitseri, oli puudujääk juba 21%. Peamiselt ametikoha nõuetele mittevastamise tõttu oli peatselt oodata järgmiste ohvitseride teenistusest lahkumist. Kuna mereväe kadettidel oli õppetöö lõppenud ja eksamid sooritatud, tegi Merejõudude juhataja ettepaneku lõpetada kursus ettenähtust varem: mitte septembris, vaid juba 29. aprillil. Nii ka tehti. Kursuse lõpetamise puhul peeti Tondil pidulik rivistus, mille võttis vastu riigivanem Jaan Tõnisson isiklikult. III mereväeohvitseride lennu lõpetas 20 noort ohvitseri. 8 auastme vanuseks loeti 29. august 1926, ülejäänutel 29. august 1927. Kool jäi lõpetamata kahel mehel: Johannes Starkoff arvati koolist välja 1927. aasta lõpus, Villem Mölder tervislikel põhjustel 1928. aasta veebruaris. Kursuse nimekiri on toodud lisas 4.
Tundub, et III lennu kadetid elasid lõbusat elu. Kasarmutoas peeti lume- ja klassis kriidisõda. Päevakorrast, eriti õigeaegselt üles tõusmisest, eriti ei hoolitud. Juhtus, et hilja linnast tagasi jõudnud või kaaslasi pahandanud kadett võis magama heites läbi voodipõhja kukkuda, sest selle kruvid olid lahti keeratud. Esines ka hõõrumisi mereväe kadettide ja maaväe kadettide ehk „maameeste“ või „joosepite“ vahel. III lend oli kõige arvukam ja tundub, et kirjanduslikult kõige aktiivsem. Nii Ragnar Kokk kui Liivo Laanetu väidavad, et Mereväe Ohvitseride Kogu poolt välja antud ajakiri „Merendus” püsis eelkõige III lennu meeste õlul. Võib-olla on see tõendiks selle kohta, et III lend sai varasematega võrreldes süsteemsema ja heas mõttes akadeemilisema hariduse.