III peatükk: paus ohvitseride koolitamises ja ohvitseride väljaõppe ümberkorraldamine
Aastatel 1929-1937 Sõjakoolis mereväe kaadriohvitsere välja ei õpetatud. Aastatel 1931-1936 ei avatud kadettide klasse ka maaväes. Avati ainult aspirantide klassid, kus koolitati reservohvitsere. Põhjusteks olid varasem nooremohvitseride ületootmine ja majanduskriis.
1928. aastal alustati mereväe reservohvitseride ettevalmistamist. (Esimene rahuaegne reservohvitseride kursus maaväes toimus Sõjakooli aspirantide kursuse näol juba aastatel 1922-1923.) Laevastiku ja mereväe kaldaüksuste reservohvitserid said oma väljaõppe jalaväeklassis, merekindluste reservohvitserid peamiselt suurtükiväeklassis. Aspirandikursus oli täiesti maaväepõhine, mingeid erisusi mereväelastele ei tehtud. Aspirandiklassi jalaväe alal lõpetanu pidi suutma juhtida jalaväerühma, vajadusel ka kompaniid, ja juhtida allüksuse väljaõpet sõja ajal. Õppetöö oli üsna praktiline: praktilisi tunde oli 76,8% õppeajast. Enim pöörati rõhku taktikale ja laskeasjandusele. Niinimetatud erialaõppeained, st mereväespetsiifiline väljaõpe, toimus enne aspirantide klassi sisse asumist ja pärast selle lõpetamist 1. juunist (1933. aastal 7. juunist) 1. septembrini ja 1. maist teenistuse lõpuni (Aspirantide ajateenistusele lisati 1 kuu.), peamiselt Mereväe Ekipaažis (alates 1931. aastast Mereväe Õppekompaniis).
Erialakursused olid merekindlustes ja ülejäänud mereväes erinevad. Laevastiku ja kaldaüksuste aspirantide mereväelise ettevalmistuse eesmärk oli „anda täiendusohvitseriks saajale tarvilisi teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi sel määral, et nad suudaksid täita noorema ohvitseri kohuseid laevades ja kaldaasutustes”. Kuigi õppekava aja jooksul muutus, võib üldistatult öelda, et enne aspirandikursust võeti kolme kuu vältel ja 320-450 tunni mahus läbi navigatsioon ja taktikaline navigatsioon, signalisatsioon, meteoroloogia ja lootsia, laevaehitus, meresõjakunsti ajalugu, meretaktika, artilleeria, miini- ja traaliasjandus, elektrotehnika ning paadiõppus ja merepraktika. Teoreetiliste tundide kõrval toimus praktiline teenistus laevadel. Mereväeline väljaõpe jätkus kolme ja poole kuu vältel 230 tunni mahus pärast aspirantide klassi lõppemist. Õppeained olid sellel perioodil samad, aga praktika osa oli suurem. Muuhulgas tegutsesid aspirandid sel ajal erialaallohvitseride ja vahiohvitseride abide rollis. Mõlema perioodi lõppedes korraldati selle jooksul läbi võetud ainetes katsed.
Merekindluste aspirantide erialase väljaõppe eesmärgiks oli „anda noorematele sõjaaegsetele juhtidele tarvilisi teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi rannasuurtükiväe alal sel määral, et nad rahuldavalt suudaksid täita suurtüki- ja patareiohvitseri kohuseid rannasuurtükiväe lahingutegevusel ja sõjaaegse meeskonna väljaõppel”. Enne aspirandikursust õpiti kolme kuu vältel 175 tunni mahus suurtüki- ja 30 tunni mahus mereasjandust. Aspirandikursusele järgneva väljaõppe sisu ja maht muutus aja jooksul tunduvalt. 1932. aastal olid õppeaineteks artilleeria, miiniasjandus, meresõjakunsti ajalugu ja taktika, elektrotehnika ning riviõpe, kokku 158 tundi. 1934. aastal olid õppeaineteks kehaline kasvatus, laskeasjandus, riviõppus, lahinguõppus, gaasiasjandus, suurtüki- ja mõõteasjandus, patareiõppus, rannasuurtükiväe laskeasjandus ning taktika, kokku 600 tundi. 1936. aastal olid õppeaineteks hoopis tulejuhtimine, patarei organisatsioon ja töötamine, mõõteasjandus ja taktika, kokku 155 tundi. Kuna andmed on lünklikud, ei saa teha kindlaid järeldusi selle kohta, kas tegemist oli järjekindla suundumusega üldmereväeliste ainete õpetamiselt rannakaitsesuurtükiväe spetsiifilistele või modifitseeriti väljaõpet igal aastal vastavalt vajadusele.
Enne Sõjakooli saatmist korraldati aspirandikandidaatidele katsed. Kontrolliti tervist, kehalisi võimeid, rivilisi oskusi ja suulise eksami vormis „üldteadmisi“. Lisaks sellele pidid kandidaadid koostama kirjaliku töö, sisuliselt kirjandi etteantud teemal. 1931. aastal oli teemaks „Rootsi aeg Eestis: selle mõju meie rahva vaimlisele ja majanduslisele arengule”, 1933. aastal „Viikingiaeg muistses Eestis” ja 1936. aastal „Miks ma tahan minna Sõjakooli”. Kuigi kirjatööde teemad määrati Sõjavägede (Kaitsevägede) staabi poolt, toimus nende hindamine nii samuti nagu ka teised katsed kohapeal. Sõjakool määras aspirantide klassi vastu võetavate arvu, aga õppurid valiti piirarvu piires välja väeosades. Andres Seene nendib, et täpset arvulist ülevaadet selle kohta, kui palju mereväelasi aspirandikursustel koolitati, on raske saada, sest aspirandikompaniide lõpetajaskonda ei ole alati võimalik väeliigiti eristada, kuid neid võis olla 50 ringis.
Mereväe kaadriohvitseride väljaõppe lõpetamine hakkas Merejõududele peatselt probleeme tekitama. Kuigi alles 1928. aastal lõpetas Sõjakooli 21 mereväeohvitseri, kellest 5 võeti esialgu teenistusse ülekoosseisulistena,289 hakkas juba 1929. aastal mereväe ohvitserkond kahanema. Seepärast jäeti 1930.aastal aspirandid Albert Jurri ja Karl Oengo lipniku auastmes pärast ajateenistuse lõppu mereväkke edasi teenima. Seejuures kohustati neid kolme aasta jooksul sooritama samu eksameid nagu tegid III lennu kadetid. Aasta jooksul selgus, et lipnikud ei suuda kõiki vajalikke teadmisi iseseisvalt omandada, osalt seetõttu, et puudusid eestikeelsed õpikud. Seepärast määrati 1932. aasta alguses mõned ohvitserid neid koolitama. „Projektijuhiks”, kes pidi lipnike koolitamist koordineerima, määrati vanemleitnant Schmiedehelm, kes võttis enda kanda ka enamiku õppeainetest, muuhulgas kõik laevajuhtimisse puutuva. Lisaks temale õpetasid lipnikke kaptenmajor Friedrich Strobel ning vanemleitnandid Alfred Pontak ja Albert Lukas. Selle töö eest said ohvitserid ka lisatasu, näiteks vanemleitnant Schmiedehelm 275 krooni. Sel moel said mõlemad lipnikud oma õpingutega hakkama ja ülendati 1935. aastal nooremleitnantideks kaadriohvitseride õigustega.
Teine lahendus, mida ka kasutati, oli Eesti ohvitseride koolitamine välismaal. 15. augustist 1932 8. maini 1935 õppisid Soome mereväe kadettide koolis 1932. aastal aspirantide klassi jalaväe alal lõpetanud Leopold Loodus ja Arnold Nael. Formaalselt arvati nad selleks ajaks Sõjakooli mereväekadettide klassi ja nimetati kadettideks. Algul kuulus sellesse seltskonda ka Alfred Berendson, kuid ta jäi enne Soome saatmist haigeks ja arvati samal aastal pärast ajateenistuse lõppu reservi. Õpingute ajal saatsid Loodus ja Nael ettekandeid Merejõudude juhatajale mereväekapten Hermile. Eriti kajastati meresõidupraktikat, näiteks 1932-1933 talvel tehtud Las Palmase, Cabo Verde, Rio de Janero ja Buenos Aireseni ulatunud õppesõitu Atlandi ookeanil õppepurjekal Suomen Joutsen. Mõlemad kadetid lõpetasid kooli edukalt ja ülendati 15. septembril 1934 nooremleitnantideks kaadriohvitseri õigustega.
Mõned kõrgharidusega mehaanikud omandasid oma ohvitseriauastme eksternina. 1926. aastal lubati eksternidena ohvitserieksamid sooritada merekindluste vanempürotehnikul Ernst Kukel, I järgu madrusel Heinrich Kahnil ja Lembitu insener-mehaaniku abi kohusetäitjal Voldemar Jakobsonil, kes kõik omasid täielikku kõrgharidust. Viimane oli õppinud Vene mereinseneride koolis, kuid kool likvideeriti pärast revolutsiooni ja jäi lõpetamata. Vähemalt Kukk ja Jakobson sooritasid eksamid ja jätkasid oma teenistust Merejõududes ohvitseridena. 1934. aastal jäeti mereväkke tegevteenistusse ja ülendati nooremleitnandiks Tallinna tehnikumi masinaehituse erialal lõpetanud ja aspirantide kursuse läbinud Martin-Voldemar Sõster. 1939. aastal soovis Hannoveri tehnikaülikoolis õppiv reservnooremleitnant Erich Busch praktiseerida mereväe kaldatöökodades, laevadel ja rannapatarei nr 1 jõujaamas, et pärast lõpetamist mereväkke insenerina teenistusse asuda. Praktiseerimisvõimaluse ta ka sai.
III mereväeohvitseride lennu õpingute ajal algasid ohvitseride väljaõppes suured ümberkorraldused. Juba 1920ndate aastate esimesel poolel kostus etteheiteid Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes töötanud endiste Vene kindralite aadressil. Aastail 1925-1926, kui Eestisse naasid esimesed Prantsusmaal sõjalise kõrghariduse saanud ohvitserid, paisus see süüdistuste laviiniks. Arvustati vananenud õppemeetodeid, mis baseerusid Venemaa esimese maailmasõja eelsetel kogemustel ja erinesid suuresti Lääne-Euroopa modernsetest meetoditest. Läbi terve 1926. aasta toimus Sõduri veergudel sel teemal terav sulesõda. Eriti heitsid „Sõduri pedagoogid”, nagu vastased neid nimetasid, Sõjakoolile ette liigset teoreetilisust, praktiliste harjutuste vähesust ja kadettide vähest kokkupuudet reaalse teenistusega. Eeskuju otsiti ja leiti nii Tšehhoslovakkiast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Belgiast kui ka Nõukogude Venemaalt. Kõige põhjalikum neist kirjutistest oli läbi nelja numbri jätkunud vastselt Kindralstaabi ülemaks määratud kolonel Nikolai Reegi artikkel „Meie kaitseväe juhtiva koosseisu – ohvitseride – kasvatuse ja väljaõppe alalt”, kus lubati ka peatseid ja põhjalikke muutusi.
Reek oli juba 1921. aastal sõjaväe õppeasutuste inspektorina nii Sõjakoolile kui Allohvitseride Koolile organiseerimatust ja praktika vähesust ette heitnud. Kindralstaabi ülemana tekkis tal võimalus õppetööd põhjalikult ümber korraldama hakata. Õppetöö kaasajastamine sai teoks juba 1927. aastal. Selle tulemusena vähenes tuntavalt auditoorse töö ja teoreetiliste loengute osakaal. Domineerima pääsesid praktilised harjutused ja iseseisvad tööd. Sarnased protsessid toimusid ka mujal maailmas: Soome sõjakoolis toimus nihe varasemast praktilisema väljaõppe poole 1926. aastal, Saksamaal Mürwiki mereväekoolis 1920ndate lõpul ja uuesti 1936/1937 õppeaastal. Sõjakool lõi tihedad koostöösidemed Läti, Poola ja Soome sõjaliste õppeasutustega. Samal ajal asendati viimased Vene professorid Eesti ohvitseridega, kuid see tekitas lektorite puuduse Sõjakoolis.
1927. aasta Sõjakooli kasvandikkude vastuvõtmise ja vabastamise seadlus nõudis erinevalt varasemast Sõjakooli kandideerijatelt vähemalt 5-kuulist teenistust riviametikohal ja täielikku keskharidust. (Lisaks sellele võis sisseastuja vanus olla mitte vähem kui 17 ja rohkem kui 30 aastat, ta pidi olema riviteenistuseks kõlbulik, olema olnud Eesti kodanik vähemalt 1 aasta, talt ei tohtinud olla ära võetud hääleõigust, ta ei tohtinud olla vahi- ega valvealune ega maksujõuetuks tunnistatud.) Vajadus Sõjakooli üldklassi järele kadus ja see likvideeriti.
1928. aasta ohvitseride ettevalmistamise seadlus tõi uusi muudatusi. Täiendus- ja kaadriohvitseride ettevalmistamine ühendati. Eraldiseisvad aspirantide kursused kaotati ja õppetöö Sõjakoolis jaotati kolme klassi vahel. Vähemalt noorsõduri kursuse läbinud noormehed, nii ajateenijad, reservistid kui ka tegevväelased, alustasid oma ohvitseriväljaõpet aspirantide klassis. Kursus kestis kuus kuud, sellele järgnes kuu või pooleteise vältel juhtimispraktika väeosades. Kursusel omandati allohvitseridele ja täiendusohvitseridele vajalikud oskused. Selle edukalt läbinud ülendati nooremallohvitserideks. Aspirantide klassi lõpukatsed sooritanud ja teenistuspraktikaga toime tulnud tulevased ohvitserid võisid lipniku auastmes reservi minna või jätkata õpinguid kaadriohvitseri kutse omandamiseks kadettide nooremas ja vanemas klassis. Ettepanek jätkata õpinguid Sõjakoolis võidi teha ka ajateenijatele. Otsustavaks polnud noormeeste isiklik soov, vaid vahetute ülemate poolt antud atestatsioon, õppetöös näidatud tulemused ja sobivus ohvitseri ametisse. Tundub, et kaadriohvitseri õpinguteks oli huvi rohkematel kui kohti jagus. Kadettide nooremas klassis õpiti juhtima rühma, vanemas kompaniid. Mõlemas klassis korraldati teoreetilise kursuse lõppedes ulatuslikud katsed ja neile järgnes suveperioodil praktika väeosades.
Äramärkimist väärib seadluse ülim üksikasjalikkus mõnes valdkonnas. Ohvitseride ettevalmistus Sõjakoolis oli paika pandud kuupäevalise täpsusega. Näiteks oli seaduses määratud, et allohvitseri ja täiendusohvitseri väljaõpe toimub 15. jaanuarist 25. juulini. Praktika pidi lõppema 15. septembril ja seejärel olid kadetid 1. oktoobrini puhkusel. Sama põhjalik oli seadlus kooli poolelijätnute osas. Aspirandikatsetel ebaõnnestujad saadeti tagasi oma väeossa, kus nad jätkasid teenistust jaoülema ametikohal. Reservi arvamisel võis nad ülendada nooremallohvitserideks. Aspirandikursuse läbinud, aga noorema kadettide klassi pooleli jätnud arvati reservi lipnikena, vanema klassi pooleli jätnud nooremleitnantidena täiendusohvitseri õigustes. Seadlus rõhutas ka, et õppetöö Sõjakoolis peab vahelduma praktikaga väeosades.
Uus, 1930. aasta ohvitseride ettevalmistuse seadlus kirjeldas tegelikult ainult jalaväeohvitseride ettevalmistamist. Teiste väeliikide ohvitseride ettevalmistuse korra pidi sellest seadlusest lähtudes sätestama kaitseminister. Uus seadlus reguleeris ohvitseride ettevalmistamist kuuajalise täpsusega. Sõjakooli kandidaatide vanusepiiri alandati 27. eluaastani. Ohvitseride väljaõpe algas endiselt aspirantide klassiga. Kui klassi ei õnnestunud vabatahtlikega mehitada, võis sinna määrata ajateenijaid ka käsukorras. Aspirantide klassis läbiti 2 kuu jooksul kapralikursus ning 6 kuu jooksul allohvitseri ja täiendusohvitseri väljaõpe. Pärast kapralikursust omistati kõigile, kellel seda veel ei olnud, kaprali auaste. Aspirandikursuse lõppedes korraldati põhjalikud katsed. Ebaõnnestujad saadeti ajateenistuse lõpuni tagasi oma üksusesse jaoülema ametikohale. Katsed edukalt sooritanud ülendati nooremallohvitserideks. Täiendusohvitserideks välja valitud saadeti seejärel jao ja rühma juhtimise praktikale. Pärast ajateenistuse lõppu arvati nad lipniku auastmes reservi. Kaadriohvitserideks välja valitud jätkasid pärast teiste väeliikidega tutvumist, jao juhtimise praktikat, suurõppusel osalemist ja puhkust õppimist nooremas ja vanemas kadettide klassis. Nooremas kadettide klassis õpetati rühma juhtimist sõja ja rahu ajal. Pärast kursuse lõpetamist saadeti kadetid 3 kuuks juhtimise ja noorsõdurite koolitamise praktikale. Pärast selle edukat läbimist ülendati nad vanemallohvitserideks. Vanemal kadettide kursusel õpetati kompanii juhtimist. Kursus lõppes 2-kuulise rühmaülema praktikaga, mille edukale läbijale anti nooremleitnandi auaste. Nooremleitnandiks, aga täiendusohvitserina, ülendati ka pärast nooremat kadettide kursust Sõjakooli pooleli jätnud kadetid. Kadettide noorema kursuse pooleli jätnud kadetid saadeti reservi lipniku auastmes. 1931. aasta ohvitseride teenistuskäigu seadlus neid põhimõtteid ei muutnud. Sätestati võimalus sooritada nii reserv- kui kaadriohvitseri eksameid eksternina.
1935. aasta väeliigi ohvitseride ettevalmistamise seadlus kirjeldas juba kõigi väeliikide ohvitseride väljaõpet. Nõuded Sõjakooli sisse astujatele jäid põhiosas muutmata selle erinevusega, et sisseastujad pidid nüüd omama Eesti kodakondsust vähemalt 3 aastat varasema aasta asemel. Tulevased mereväe ohvitserid alustasid oma väljaõpet koos jala- ja ratsaväelastega 9-kuulises aspirantide jalaväeklassis. Pärast aspirantide klassi saadeti ülejäänud aspirandid 2-kuulisele juhtimispraktikale, aga mereväelased „navigatsiooni läbitegemiseks” mereväe laevadele. Pärast seda toimusid aspirantidele katsed. Enne ohvitserideklassi (nii nimetati nüüd seniseid kadettide klasse) sisseastumist pidi kandidaat omama vähemalt kaheaastast juhtimispraktikat portupeeaspirandi või allohvitserina ja läbima võistluskatsed. Katsed läbinud ülendati lipnikeks. Mereväelaste jaoks jätkus väljaõpe mereväe ohvitseride klassis, mis kestis aasta ja 8 kuud.
Merevägi seisis edutult vastu kaheaastase juhtimispraktika nõudele aspirantide ja ohvitseride klasside vahel. Mereväe seisukoht oli, et mereväe allohvitser on eelkõige erialaspetsialist, mitte alama astme juht nagu maaväes. Seepärast ei ole mereväe portupeeaspirante võimalik ilma täiendava erialaväljaõppeta allohvitseride ametikohtadel rakendada ja nad ei omanda seal ka soovitud juhtimiskogemust. Huvitav on see, et 1936. aastal avatud Sõjaväe Tehnikakooli sisseastujatelt teenistuspraktikat ei nõutud, piisas aspirantide klassi lõpetamisest. Tagantjärele tarkusena jäi õigus ikkagi mereväele. 1940. aasta väeliigi ohvitseride ettevalmistamise seadluse muutmise seadlusega loobuti teenistuspraktika nõudest enne ohvitserideklassi sisse astumist ja pärast ohvitseride kursuse lõpetamist enne nooremleitnandiks ülendamist. Põhjuseks oli, et teenistuspraktika tõttu kujunes ohvitseride väljaõpe väga pikaks: 4,5-7,2 aastat, see aga peletas eemale haritumad ja majanduslikult kindlustatumad noored. Sama seadlusega loodi Sõjakoolis aspirantide mereväeklass.
Alates 1936. aastast hakati Sõjakoolis rakendama Eestis juba 1920ndate algul populaarsust kogunud töökooli põhimõtet. Töökooli ideeks oli, et õpilaste vaimseid ja füüsilisi võimeid tuleb arendada iseseisva loova tegevuse kaudu. Meetod nõudis ainete omavahelist seostamist, esikohale tõsteti näitlikustamine, iseseisev töö, teooria sidumine praktiliste tegevustega, õppekäikude ja ekskursioonide korraldamine. Sõjakoolis tähendas see, et loengud moodustasid vaid ainekäsitluse sissejuhatava osa, põhiosa ettevalmistusest korraldati aga praktilistel alustel.
1937. aastal oli mereväes (st laevastikus ja kaldaüksustes, aga mitte Merekindlustes) puudu 5 ohvitseri. 1940. aastaks arvestati juba puudujäägiga 10-12 ohvitseri. Oli viimane aeg süsteemse mereväeohvitseride koolitamise taaskäivitamiseks. 1937. aasta suveks saadi kokku 14 nõuetele vastavat kandidaati, nii portupeeaspirante kui üleajateenijaid-allohvitsere, järgmisel aastal avatava Sõjakooli mereväe ohvitseride klassi jaoks. Merevägi soovis kursuse suuruseks vähemalt 18 lipnikku. Kandidaatide arv võinuks olla veelgi suurem, et oleks kelle seast valida. Seepärast taotles Merejõudude juhataja Sõjavägede ülemjuhatajalt mereväe ohvitseride kursuse kandidaatide kohustusliku teenistuspraktika lühendamist ja 1937. aasta aastakäigu aspirantide katsetele lubamist, aga nõusolekut ei saadud.
Tulevaste ohvitseride ettevalmistamist alustati juba 1937. aastal. „Juhend portupei-aspirantide valikuks ja teenistuseks väeosades” nägi ette, et enne sissastumiseks korraldatavaid võistluskatseid tuleb portupeeaspirandid kolmeks kuuks teenistusest vabastada. Antud juhul ei olnud see rakendatav. Kuna võistluskatsed pidid toimuma 1938. aasta augustis, tulnuks portupeeaspirandid juba 1. mail teenistusest vabastada. See aga oleks mereväe suviseid õppusi oluliselt takistanud, sest portupeeaspirandid täitsid allohvitseride ülesandeid. Lisaks peeti mereväes suvistel õppustel osalemist ka portupeeaspirantidele endile väga oluliseks. Seepärast töötati ohvitserideklassi sisseastujatele välja eraldi ettevalmistusprogramm. Ettevalmistused algasid 4. oktoobril 1937 ja kestsid 4. juunini 1938. Oktoobri veetsid portupeeaspirandid Merekindlustes, kus õppisid 150 tunni mahus rannakaitsesuurtükiväkke puutuvat. Novembris-detsembris võeti Lahingukoolis läbi „ained lahingukooli õppekavade ulatuses”. Seejärel tulid portupeeaspirandid tagasi mereväkke, kus korrati 650 tunni mahus üle erinevad mereväelised ja üldsõjalised teemad.
Arved Lints meenutab, et ettevalmistustel osales 25-30 meest. Kursuste jooksul korraldatud katsete protokollides ei ole küll kordagi rohkem kui 17 nime. Tundub, et ettevalmistusi võeti tõsiselt. Küllap ei tahtnud merevägi sisseastumiskatsetel oma kandidaatide osas midagi juhuse hooleks jätta. Seda tunnistavad nii Arved Lintsi mälestused kui korduvad katsed ettevalmistusprogrammi jooksul. Ettevalmistustest oli ka kasu: ükski võistluskatsetele jõudnu vähemalt puudulike teadmiste tõttu neis läbi ei kukkunud.
Võistluskatsed ohvitserideklassi sisse astumiseks toimusid 8. juunist 13. juulini 1938. Ohvitserikandidaatide teadmisi ja oskusi kontrolliti kokku 21 valdkonnas. Iga aine eest oli võimalik saada kuni 12 punkti, mis korrutati läbi vastava aine koefitsiendiga. Maksimaalne võimalik punktisumma mereväe kursusel oli 1908, kursusele vastu võtmiseks tuli koguda vähemalt 900 punkti. (Võrdluseks: jalaväe erialal olid punktid vastavalt 1344 ja 600). Vastu võeti 13 kandidaati. Välja langejaid oli kaks: Vladimir Põder loobus ise, Nikolai Nurmsood ei võetud vastu tervislikel põhjustel. Kaks sisseastujat olid nooremallohvitserid, ülejäänud portupeeaspirandid. Üks tuli piirivalvest, ülejäänud mereväest. Kõik vastuvõetud ülendati 1. septembril 1938 lipnikeks.
Uuel kursusel oli ka uus õppekava. Õigupoolest oli tegu esimese komplektse õppekavaga mereväeohvitseride koolitamiseks. Õppekava määras õppeainete eesmärgid ja tundide teemad. Erinevalt varasemast oli välja toodud ka tundide maht eraldi loengute, klassi- ja kodutööde, praktiliste harjutuste ja meresõidupraktika osas. Väljaõppinud mereväeohvitser pidi tundma põhjalikult laevastiku ja merekindluste taktikat ja tehnikat. Ta pidi suutma juhtida nii sõja- kui kaubalaeva, suurtükituld, torpeedo- ja miiniasjandust ning meeskondade väljaõpet nii laeval kui merekindlustes.
III lennuga võrreldes oli tundide koguarv veidi väiksem: 2655 (varem 2690). Vähenenud olid ka enamiku õppeainete mahud. Kõige mahukamateks õppeaineteks olid endiselt suurtükiasjandus (255 tundi) ja meresõiduastronoomia (128 tundi). Neile järgnesid navigatsioon, mis sisaldas nüüd ka taktikalist navigatsiooni (123 tundi), inglise ja vene keel (kumbki 105 tundi) ning aurulaeva mehaanika (101 tundi). Mitmed varasemad õppeained olid omavahel ühendatud või nime muutnud, ainsana oli välja jäänud tervishoid ja esmaabi. Lisandus ka rida uusi õppeaineid: vene keel, kehaline kasvatus, jalaväe laskeasjandus, sõjaväepsühholoogia ja pedagoogika, üldtaktika, õhukaitse ja lennutaktika, Vabadussõda (eeldatavalt Vabadussõja ajalugu), naaberriikide sõjajõud, sõjakunsti ajalugu ning gaasiasjandus. 340 tundi oli ette nähtud katseteks ja nendeks valmistumiseks. Õppekavas ette nähtud väljaõpe pidi nii teoreetiliselt kui praktiliselt teostuma töökoolina.
Kuigi näiteks jalaväeklassiga võrreldes oli mereväeklassi teooria osa suurem (40% õppetundidest 23,6% vastu), kuulus nagu varemgi õppeprogrammi meresõidupraktika. 1. juulist 29. augustini 1939 olid lipnikud kahe grupina kaptenmajor Bruno Linnebergi ja leitnant Aleksei Vassiljevi juhtimisel praktikal Merelaevastiku divisjonis, peamiselt miiniveeskajal Ristna ja Mereväe Ohvitseride Kogu jahil Eha. Selleks koostati eraldi eriõppekava. Eriõppekava koostamist peeti vajalikuks, kuna „merejõududel, kui katteüksusel, on oma igasuvine tegevus- ja õppekava, mis koostatakse vastavalt olukorrale ja võimalustele aasta esimesel veerandil iga suve kohta eraldi ja mereväeklassi õppetöö merejõududes on sellega tihedalt seotud”. Seega oli eriõppekava kompromiss mereväe võimaluste ja sõjakooli väljaõppevajaduste vahel. Samas näitab eriõppekava, et merevägi andis endast parima väljaõppeesmärkide saavutamiseks.
Tähelepanu pöörati ka õppurite seltskondlikule kasvatusele. Sellega tegelesid peamiselt klassi ülem kaptenmajor Bruno Linneberg ja klassi hooldaja nooremleitnant Villem-Emil Marder. Nagu tänapäevalgi, toimus tantsukursus. Tantsupartneriteks olid Lenderi tütarlastekooli vilistlased. Noa ja kahvliga söömise oskust kontrolliti ühiste lõunasöökide ajal. Lisaks sellele pidid lipnikud üks kord kuus ilmuma ohvitseride kasiinosse „õhtusöögile kergete jookidega riigi kulul” algul üksi, hiljem juba koos daamidega. Õhtusöögi juurde kuulusid kõned ja tants.
Õppetöö kestis esmaspäevast laupäevani kella 08:00st 15:50ni. Sinna vahele jäi 75 minutiline lõunapaus. Õpetatavad ained olid maaväe omadest üsna erinevad. Küllap sellepärast ei trükitudki mereväeklassi töökavasid jala- ja suurtükiväeklassi omadega samale lehele, vaid eraldi, nagu Kõrgema Sõjakooli, aspirantide kursuste ja Sõjaväe Tehnikakooli töökavad.
Arved Lints meenutab, et õpiti usinasti. Tugevaks motivatsiooniks oli teadmine, et lõpuhindest sõltub ametikoht ja tulevane palk (parimal 150, nõrgimal 90 krooni kuus). Õppimine andis ka tulemusi. Kursusel polnud ühtegi väljalangejat. Vabariigi presidendi 1940. aasta 29. aprilli käskkirjaga relvastatud jõududele nr 21 ülendati kõik 13 õppurit nooremleitnantideks. Üheksa auastmevanuseks arvestati 1. september 1938, neljal 1. september 1939. Kursuse pidulik lõpetamine, kus osalesid nii Merejõudude juhataja kui Sõjavägede ülemjuhataja, toimus 4. mail 1940.
Järgmine mereväeohvitseride kursus kavatseti avada 1940. aasta sügisel. Kuna Merejõududest küllalt huvilisi ei leitud, värvati neile lisaks 16 aspiranti ja portupeeaspiranti teistest väeliikidest. Selleks, et nad mereväelastega samale tasemele viia, korraldati neile 20. jaanuarist 10. maini 1940 500tunnine sissejuhatav kursus. Kursusel õpetati vene keelt, navigatsiooni, taktikalist navigatsiooni, signalisatsiooni, lootsiasjandust, inglise keelt, administratsiooni, keemiat, jalaväetaktikat, suurtükiasjandust ja miini-traaliasjandust. 5. aprillist 20. aprillini 1940 viidi kursusel osalenutele läbi katsed. Mereväe oma portupeeaspirante hakati Sõjakooli sisse astumiseks ette valmistama juba 1939. aastal: 16. jaanuarist 25. märtsini allutati nad leitnant Aleksei Vassiljevile ja koondati Mereväe Õppekompaniisse, kus 200 tunni mahus õpetati vene ja inglise keelt, kehalist kasvatust, meresuurtükiasjandust, miini-traaliasjandust, signalisatsiooni, navigatsiooni, taktikalist navigatsiooni, keemiat ja lootsiasjandust.
Järgmine mereväeohvitseride kursus kavatseti avada 1942. aastal. Siis kavatseti vastu võtta kokku 30 õppurit, kellest 20st oleks saanud kaadri- ja 10st reservohvitserid. Selleks, et kursusele jaguks sisseastujaid, palus Merejõudude Staap Sõjavägede Staabi ülemat komplekteerida 1940. aasta aspirantide mereväe kursus ainult gümnaasiumi lõpetanutega. Samuti paluti, et aspirandikandidaadid teeks oma noorteõppuse läbi maaväes, sest mereväes oli sel ajal käimas madruste erialakursused ja aspirandikandidaatide jaoks ei jätkunud ruumi.
Sama keeruline kui riviohvitseridega, oli 1930ndate lõpus Merejõududes olukord ka tehnikaohvitseridega. 1937. aasta septembris oli mereväes teenistuses 7 ohvitseri insener-mehaanikut. Herbert Schönefeldt, Friedrich Strobel ja Aleksander Talts olid Vene insener-mehaaniku haridusega, Riho Jõhverd ja Verner Käpp olid lõpetanud Mereväe Kadettide Kooli mehaanikajaoskonna, Martin Sõster oli lõpetanud Tallinna tehnikumi ja läbinud aspirantide kursuse, Voldemar Jakobson oli lõpetanud kõrgema õppeasutuse välismaal ja sooritanud aspirantide kursuse eksternina. Täitmata oli 2 insener-mehaaniku ametikohta ja 3 olemasolevat insener-mehaanikut oli lähiajal erru minemas. Merejõududele tegi muret, et erafirmad ostsid parema palgaga mereväe tehnikaohvitsere üle.
Seepärast tegi Merejõudude juhataja Sõjavägede Staabile ettepaneku jätta aspirantide kursuse lõpetanuid üleajateenijateks ja suunata nad 4 aastaks õppima Tallinna tehnikainstituuti. Õppetöö vaheajal oleks toimunud praktika mereväe laevadel. Sõjavägede Staabi VI osakond selle projektiga ei nõustunud, sest see oleks liiga kulukas ja ohvitseride ettevalmistamine võtnuks liiga palju aega. Staap tegi ettepaneku värvata insener-mehaanikuid Tallinna Tehnikaülikoolis õppivate reservlipnike seast. Merevägi jäi aga endale kindlaks, sest üliõpilaste huvi mereväeohvitseri ameti vastu osutus leigeks. Aastatel 1937-1938 laekus üliõpilastelt kokku 5 avaldust (Eero Laanpere, Kaspar Rebane, Jaan Sossi, Boris Saimre, Arnold Adelbert) mereväeohvitseriks saamiseks.
1940. aasta aprilliks oli olukord veelgi halvenenud. Ettenähtud 9 insener-mehaaniku kohast oli täidetud ainult 4 (Voldemar Jakobson, Johannes Pals, Martin Sõster ja Riho Jõhverd). Samal aastal tekkis ka lootus olukorra paranemiseks, sest sügissemestril kavatseti Tallinna Tehnikaülikoolis avada mereväe erialagrupp. Sellega soovis ühineda 11 reservohvitserist üliõpilast, kellest Merejõud valisid välja 4: Helmar Karini, Eerik Saare, Boris Saimre ja Jaan Sossi. Erialagrupi käivitamiseni enam ei jõutud.
1939. aastaks oli välja kujunenud Eesti oma mereväeohvitseride koolkond. Selle krooniks olid esimese lennu lõpetanud, niinimetatud „Pitka pojad“. 1940. aastaks oli 18st esimese mereväe ohvitseride lennu lõpetanust teenistuses veel 13, kõik kaptenmajori auastmes. Kaks oli teenistusest lahkunud ja kolm olid surnud. 1939. aastal tõusid esimese lennu lõpetanud kaptenmajorid Johannes Santpank Merejõudude juhatajaks ja Bruno Aleksander Linneberg Merejõudude Staabi ülemaks. (Nende karjääri kiirendas vahejuhtum Poola allveelaevaga Orzel, mille tõttu senine Merejõudude juhataja mereväekapten Valev Mere ja staabiülem mereväekapten Rudolf Linnuste ametist vabastati.) Alfred Pontak oli Merelaevastiku divisjoni, Ferdinand Schmiedehelm Allveelaevade divisjoni ülem. I lennu mehed olid mitme laeva komandörid ning teenisid olulistel ametikohtadel Sõjavägede Staabis, Merejõudude Staabis ja Mereväe Baasis. Võib väita, et 1939. aastaks oli mereväes toimunud põlvkonnavahetus ja võim läinud Eesti Vabariigis koolitatud ohvitseride kätte, kelle koorekihi moodustas esimene lend.
Maaväes oli põlvkondade vahetus siis veel toimumata. Kuigi esimesed maaväe ohvitserid lõpetasid sõjakooli kaks aastat enne oma mereväe kolleege ja võisid vähemalt teoreetiliselt osa saada sõjaaegsest kiiremast ülendamisest ning viis neist tõusid kõrgemasse auastmesse kui ükski mereväe kursuse lõpetanu, jäi jäme ots maaväes endiselt Vene sõjakoolides hariduse saanud ohvitseride kätte. Tõenäoliselt oli erinevuse peapõhjuseks mereväes suur ohvitseride põud pärast sõda – noortel meestel oli vabu kohti kuhu tõusta. Vabadussõja-aegse mereväe ehitasid üles tsiviillaevandusest tulnud talendikad diletandid eesotsas Johan Pitkaga. Ühel hetkel pidid professionaalid neilt teatepulga üle võtma. Aga võib-olla oli ka merevägi väeliigina dünaamilisem. 1939. aasta merevägi oli hoopis midagi muud kui 1920. aasta merevägi. Uued laevad nõudsid uut taktikat ja uusi inimesi.
Kellegi karjäär üksi ei ole muidugi kuigi objektiivne mõõdupuu tema väljaõppe kvaliteedi hindamiseks. Teadaolevalt sõdis ainsa Eesti kaadrimereväeohvitserina Teises maailmasõjas ohvitserina mereväes Leopold Loodus, kes osales Jätkusõjas Soome suurtükilaeva Karjala komandörina ja teenis välja Soome kapteniluutnanti (vastab Eesti vanemleitnandile) auastme. (Soome mereväe ridades võitlesid ohvitseridena ka mereväe reservohvitserid Johannes Rudolf Kaber ja Paul Alvre ning maaväe reservohvitserid Paavo Loosberg, Roland Leopold Laan ja Leonhard Jaanimägi ning allohvitser Neeme Armolik.) Enamik merejõudude ohvitseridest vabastati 1940. aastal teenistusest. Eesti Kaitseväe likvideerimist alustatigi Merejõududest. Merekindlused hõivasid Balti laevastiku merejalaväelased juba 17. juunil 1940. Ametlik üleandmine punavägedele toimus septembri jooksul. Laevad anti üle Balti laevastikule või NKVD piirivalvevägedele. Esialgu jätkasid Nõukogude merejõududes teenistust 30 Eesti mereväeohvitseri, aga Saksa-Nõukogude Liidu sõja alguseks polnud neid teenistuses enam ühtegi. Üllataval kombel tuli see mereväeohvitseridele omal moel kasuks, sest nende saatus oli maaväe kolleegidega võrreldes leebem. 65st Eesti Vabariigis ohvitseri auastme saanud ja 1940. aastal veel elus olnud mereväeohvitserist pääses vähemalt 36 läände. Sõjas langes ainult Valentin Härm: 1944. aastal õhulahingus Aseri kohal. Alfred Pääbus hukkus põgenikelaeval. 16 hukati või suri vangistuses, 7 jõudis vangistusest elusana tagasi. Rudolf Prükkel suri tööpataljonis. Kõigi saatus ei ole teada. Mereväeohvitsere jagus nii Punaarmeesse (22. laskurkorpusesse sattusid eelkõige Merekindlustes ja kaldaasutustes teeninud mereväelased, kokku 34 ohvitseri) kui Saksa armeesse, osa jõudis sõdida mõlemal poolel. Kõige tähelepanuväärsemat karjääri tegi sõja ajal III lennu lõpetaja Karl Pehme, kes tõusis Punaarmees korpuse operatiivosakonna ülemaks polkovniku auastmes. Lähemalt kirjeldavad mereväeohvitseride saatust lisad 1-6.