Entsüklopeediakirjastuse sarjas Mõte ja Mõõk on ilmunud esimene köide artiklikogumikust „Nüüdisaegse strateegia kujundajad. Machiavellist tuumaajastuni“. Viimane artikkel esimese köites on pühendatud Ühendriikide mereväe ohvitserile Mahanile: „Alfred Thayer Mahan meresõjaajaloolasena“, Philip A. Crowl. Artikkel on üllatavalt hästi ja ladusalt tõlgitud ning selle näol on tegemist esimese eestikeelse kirjutisega meresõjateooriast. Kasutatud on alles hiljuti eesti keelde tõlgitud erialast sõnavara nagu mereülemvõim – command of the sea (vt MILITERM) ning uususena on kenasti ära tõlgitud ka inglisekeelne mõiste sea power – mereline valitsemine (saksa keeles Seemacht).
Paraku on artikli autor ülemäära kriitiline Mahani vaadete ja olemuse suhtes, mis kohati laskub peaaegu isiklikku vaenamisse. Autor üritab tõendada, et Mahan oma peateostes The Influence of Sea Power Upon History 1660-1783 ja The Influence of Seapower upon the French Revolution and Empire utreerib, väites et justkui oleks mereline võim ja ülemvõim merel olnud nii mõnegi sõja võitmise üks ja ainus põhjus (näit Seitsmeaastane sõda, sõjad Napoleoniga, Ameerika iseseisvussõda jne). Mahan pole seda otseselt väitnud, küll on aga mõlema nimetatud teose eesmärgiks analüüsida merelise valitsemise mõju üldisele ajaloo kulgemisele, mistõttu muid tegureid pole tõesti käsitletud. Ka oma esimese raamatu sissejuhatuses ütleb Mahan selgesõnaliselt, et mereline võim ei ole olnud ainus tegur vaid üks paljudest olulistest. Üsna raske on ka hilisemas ajaloos faktiliselt tõestada kui palju näiteks aitas Esimese ja Teises maailmasõja võitmisele kaasa enam-vähem töötav konvoisüsteem Atlandil.
Teiseks üritab autor vähendada Mahani mõju oma kaasaegseile meresõjanduslikele mõtetele. On jällegi üsna tõestamatu, mille ajel hakkasid USA ja Saksamaa üsna vahetult peale Mahani esimese raamatu ilmumist suures mastaabis lahingulaevu ehitama ja üldse merelisele võimule rõhku pöörama. Autoril on aga õigus selle koha pealt, et Mahan pidas ülemvõimu merel vaat et eesmärgiks omaette ning selle saavutamise peaaegu ainsaks viisiks otsustavat merelahingut. Selline oli aga järeldus Briti mereväe ajaloo uurimisel – britid üritasid alati rünnata ja teha seda pealtuuleküljelt erinevalt prantslastest, kel oli alati peaülesandeks laevastiku säilitamine „kõrgemateks eesmärkideks“.
Kolmandaks üritab autor näidata, et Mahani mõtted pole hiljem kasutust leidnud, tuues näiteks Teise Maailmasõja Vaikse ookeani sõjateatri, seal toimunud lennikukikandjate lahingute ning ulatuslike dessantmanöövritega. See oli kindlasti üsna mitte-mahanlik tänu tehnika kiirele arengule, kuid sõjategevus Euroopa vetes jäi endiselt kantuks tema ideedest. Artikli autor Philip A. Crowl teenis huvitava kokkulangevusena Teises maailmasõjas mereväeohvitserina just nimelt Vaikse ookeani sõjateatris, jõudes kaptenmajori auastmeni. Ka kogu Külma sõja aegne NATO meresõja kontseptsioon st merekommunikatsioonide kaitse Põha-Atlandil ning ka tänapäevased USA merestrateegiad (Forward…From The Sea) on endiselt kantud Mahani ideedest.
Artikli „Alfred Thayer Mahan meresõjaajaloolasena“ näol on tegu Mahani vigade ja selle, millega ta hakkama ei saanud ning mille vastu eksis, esiletoomisega. Võib ju tõesti olla, et Mahan luges Clausewitzi alles 1910 a ja sedagi lühendatud versioonis, aga antud kontekstis pole see eriti oluline. Kahjuks jääb varju tema tegelik mõju (mere)strateegilisele mõttele, mistõttu on tegu üsna õnnetu ja ühekülgse stardiga meresõjateooria valdkonda eesti keeles.
Mille poolest mereväekapten A.T Mahan tegelikult tähelepanuväärne on? Mahani näol on tegemist modernsele meresõjaajaloole ja -teooriale alusepanijaga. Enne teda oli loomulikult ka meresõjast ja selle ajaloost kirjutatud, aga peamiselt taktikalisest aspektist vaadatuna, pööramata tähelepanu meresõja strateegilistele külgedele.
Mahanit peab kindlasti mõistma tema aja kontekstis. Aset olid leidmas suured ja fundamentaalsed tehnilised muutused – aurujõu kasutuselevõtt ja mereväearsenali kiire areng ning mitmekesistumine, mille tulemusena muutusid ka merestrateegilised printsiibid. Teisisõnu oligi Mahanil vaid purjelaevade ajastu, mille najal järeldusi teha ja mida analüüsida. Seetõttu ei saa Mahanile ka pahaks panna lennukikandjate lahingute mitte ette ennustamist jms.
Mahani tähtsus peitub merelise valitsemise mõiste kasutusele võtmises ja selle erinevate külgede ja elementide lahtiseletamises. Mahani järgi koosnes mereline valitsemine üldjoontes kolmest osast: merekaubandusest ja seda teenindavast kaubalaevastikust, mis riigile rikkust toovad, mereväest, mis merekaubandust ja riiki ennast kaitseb ning kolooniatest, mis on nii tooraineallikad kui turud. Neist kaks esimest on tänapäevani püsinud üldjoontes muutumatutena, kolmas muutunud maailmamajanduse üleilmastumiseks. Ka ei saa merelise valitsemise erinevaid osi käsitleda eraldiseisvalt, sest üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.
Merelise võimu saavutamiseks piisas Mahani arvates mereülemvõimust, mis tagas piiranguteta merekaubanduse ning kolooniate rahuliku arengu ja kontrollimise. See on üks Mahani põhjapanevamaid printsiipe – et merel midagi korda saata, on vaja omada mereülemvõimu, tänapäevasema terminiga mereülekaalu (sea control). Eelpoolviidatud Vaikse ookeani sõjateater Teises maailmasõjas oli üks väheseid nö mitte-mahanlikke näiteid just selle poolest, et paljude saarerühmade vallutamisel ei omanud Ühendriikide laevastik mitte mereülekaalu vaid kaitsti konkreetseid sillapäid. Ka Keiserliku Jaapani laevastik üritas tegutseda ilma mereülekaalu saavutamata kuid edutult, mis vastupidiselt Philip A. Crowl´i näitele Vaikse ookeani meresõjast kinnitab Mahani teooria paikapidavust.
leitnant Ott Laanemets
(Lisatud 21.12.2009. Avaldatakse esmakordselt)