KIRJUTIS NR 09: Merekaitse küsimusi – mereseire

Leitnant Ott Laanemets, merevägi

„Meil on toonitatud tihti avalikus arvamises, et Eesti on mereriik. Kuid kahjuks on levinud viimase mõiste tähendusest arusaamine riiklikult seisukohalt laiemais ringkonnis vähe, milleks aitas kaasa Vabadussõja-aegne olukord merel, kus Baltimere ja Soome lahe valitsejaks oli Inglise sõjalaevastik, mistõttu meie merepoliitilised küsimused ei kerkinud avalikkuse ees küllalt teravalt esile.” (Merendus nr 1/1933, juhtkiri). Kuigi peokõnedes, šampanjaklaasi hoides on kombeks mainida, et Eesti oma pika merepiiri ja paljude saarte-laidudega oleks justkui mereriik, on see tsitaat kahjuks asjakohane ka tänapäeval. Tõestuseks piisab, kui lugeda kokku sinimustvalge lipu all sõitvad kaubalaevad. Kinnisvarabuumi jahtumisega on kadunud ka jutud merevaatest.

Et aru saada meie mere- ja riigikaitse küsimustest, peab vaatama vähemalt Läänemere, veel parem Euroopa ehk ka maailma poliitilist kaarti. Kaardile vaadates peaks selge olema, et kriisi korral on ainus kindel ühendustee välismaailmaga meretee, sest erinevalt maismaast ei saa merd vallutada ega okupeerida. Sõna „avameri” tähendabki, et ta on avatud kõigile – ei ole piire ega territooriume. Kui vaadata kaarti, siis on meil tõepoolest geograafilisi eeldusi saamaks mereriigiks; õigemini ütleb meie asukoht, et Eesti peaks olema mereriik, sest teisiti ei pruugi jätkuv eksistents pikemas perspektiivis tagatud olla.

Nagu riigipiiri pole merel võimalik silmaga jälgida – eksisteerib too vaid lepingutes ja kaartidel –, pole praktikas võimalik üheselt määrata ka neid piire merel, mis jooksevad sise- ja välisjulgeoleku, aga ka näiteks keskkonnakaitse vahel. Seda seepärast, et väga paljud vahendid ja tegevused eri julgeolekualaste ülesannete täitmiseks on samad. Üks ja sama laev saab ühtaegu kaitsta riiki sõjaliselt, jõustada rahuajal seadusi, päästa hättasattunuid ja teha keskkonnaseiret. Seega – rääkides merekaitsest, räägin peale sõjalise riigikaitse ka sisejulgeolekust ja osaliselt ka keskkonnakaitsest. Merekaitset Eesti-suguses väikeriigis tuleks kindlasti iseloomustada sõnaga „totaalkaitse” – s.t kõik riigilaevad ja riigi lipu all sõitvad laevad peavad olema rakendatud riigikaitsesse. Riigilaevad peavad osalema riigikaitses juba rahuajal, sest sõjaks valmistumine alles sõja ajal on lühinägelik. Arusaadavalt täidavad sõjalaevad lahinguülesandeid, kõik muud riigilaevad abi- ja kõrvalülesandeid ning meie lipu all sõitvad kaubalaevad transpordivad välisilmast varusid, ilma milleta me kuigi kaua sõja korral vastu ei pea.

Mereseire

Igasuguse kaitseotstarbelise tegevuse aluseks on teadmine, mis meie merealadel toimub. Keskkonnakaitsjad tahavad teada, kes tekitas õlireostuse, merepäästjaid huvitab, milline laev on hädas ja kus ta on, piirivalvajaid huvitab, kas mõni laev on piirirežiimi rikkunud, laevasõiduohutuse eest vastutajaid huvitab, kas laevade vahel on kokkupõrkeoht või on mõni madalikule jooksmas, ning riigikaitsjaid huvitab kindlasti „vaenlase puri”. Kokkuvõttes huvitab riiki, kas tema seadusi territoriaalmerel täidetakse ning kas tema suverääsust ähvardab oht. Kõikidele neile küsimustele annab vastuse mereseire. Ühesõnaga – rääkides sõjalisest ja mittesõjalisest merekaitsest, peab alustama seirest. Enne seiret ei ole mõtet rääkida ei miinidest ega raketikaatritest vms.

Mereseire on meie merealadel liikuvate veesõidukite avastamine ja tuvastamine. Meid huvitava mereala definitsioon on kindlasti erinev – piirivalvajaid huvitab territoriaalmere piir, keskkonnakaitsjaid meie keskkonnaseaduste jurisdiktsiooni alla kuuluv meri, riigikaitsjaid aga nii suur ala kui üldse võimalik, et avastada kaitsepoliitilise olukorra muutused niipea kui võimalik ja tagada piisavalt suur eelhoiatus. Seiretegevuse tulemust nimetatakse tuvastatud merepildiks.

Merepildi tootmiseks on vaja sensoreid, mis avastavad ja tuvastavad merel liikujaid. Peamine avastamiseks kasutatav sensor on radar. Peamiseks tuvastamiseks kasutatav sensor on aga inimsilm, keda toetavad optilised ja elektrooptilised vahendid. Kõik eelmainitud sensorid võivad paikneda kas maismaal või laeval ehk lennuvahendil. Lihtsustatult öeldes toimub tuvastatud merepildi tootmine järgnevalt: kalda- või laevaradariga avastatakse ja lokaliseeritakse pealveeobjekt. Objekti tuvastamine toimub juba visuaalsel vaatlusel tavalise binokli või mõne optilise vaatlusseadme abil. Võib tunduda kummaline, aga tõepoolest, ka tänapäeva tehnoloogilises maailmas on ainus kindel tuvastamise viis visuaalne vaatlemine, sest kõiki tehnilisi vahendeid on võimalik n-ö lollitada. Merepildi loomise protsess toimub pidevalt, s.t kogu aeg tuleb radarisüsteemi vaatlusulatusse uusi tuvastamata kontakte, mida patrullüksused suunduvad tuvastama. Esmasteks patrullüksusteks on patrull-laevad ja sekundaarseteks lennuvahendid, sest viimati nimetatud sõltuvad ilmast rohkem ja vajavad efektiivseks tegutsemiseks üldjuhul päevavalgust. Siiski saab neid sobivatel tingimustel edukalt mereseires kasutada. Samuti peab tulevikku silmas pidades mainima igasuguseid mehitamata sensorikandjaid (õhu- ja pealveesõidukid), mis selliseks otstarbeks sobivad eriti kriisi ja sõja olukorras.

Seega rääkides mereseirest, ei saa mööda patrullalustest, mis reaalselt meie merealadel liikuvaid laevu tuvastavad, samal ajal „lippu näitavad” ja sedasi Eesti Vabariigi suveräänsust demonstreerivad. Rahuaegseks patrullimiseks sobib vaat et igasugune korraliku navigatsiooniradariga laev, k.a miinijahtija, hüdrograafia-, reostustõrje- vms alus. Määravateks teguriteks on siiski kiirus, et tuvastatavaile järele jõuda, ja merekindlus, sest merepilti on vaja kogu aeg, hoolimata aastaajast ja ilmast.

Praegune olukord

Praegu on meil kolm suuremat ametkonda oma laevastikega, kel kõigil oleks ühtsesse mereseiresse midagi panustada. Piirivalvel on kaldaradarite süsteem, väiksemad patrull- ja reostustõrjelaevad ning lennusalk. Veeteede ametil on hulgaliselt hüdrograafia-, poi- ja muid eriotstarbelisi laevu ning laevasõiduohutuse tagamiseks AIS-i (Automatic Identification System, kus igal laeval on jaam, mis sinna sisestatud andmeid laeva asukoha ja liikumise kohta edastab ja vastu võtab) ja GOFREP-i (Gulf of Finland Reporting System – laevade ettekandmise süsteem Soome lahel laevasõiduohutuse tagamiseks) pildid. Mereväel on kolm miinijahtijat ja kaks toetuslaeva, kõiki neid, eriti viimati mainituid, saab seireülesannetes kasutada (EML Admiral Pitka on muide projekteeritud ookeani patrull-laevaks, tegevuspiirkonnaks Gröönimaa ja Fääri saarte ümbrus sageli tormisel Põhja-Atlandil). Ka on mereväel võimalik saada seirealast infot NATO koostööpartneritelt. Peale nende on meil veel hulk teisi väiksemaid allikaid, kust seirealast infot koguda, nagu Tallinna VTS (Vessel Traffic Service) Tallinna ja Muuga lahtedel, keskkonnainspektsioonil VMS-i pilt (Vgessel Monitoring System, mille saatjad paiknevad kalalaevadel) jne.

Nagu näha, kuuluvad eri seiresüsteemid eri ministeeriumide haldusalasse, need vaatavad aga mereseiret vaid oma kitsast vaatevinklist. Piirivalve seirab territoriaalmere piiri, et tuvastada piiriületajaid, keskkonnainspektsioon seirab kalalaevu, et nood ebaseaduslikult ei kalastaks, veeteede amet keskendub meresõiduohutusele ja riigikaitseliselt ei seira otseselt keegi. Puudub üldine riiklik kontseptsioon ning defineeritud riiklik ja riigikaitseline vajadus. See tähendab, et kui näiteks väärtegu sooritavast kaubalaevast sõidab juhuslikult mööda mereväe või veeteede ameti alus, ei juhtugi midagi, sest ei mereväel ega veeteede ametil pole keskkonnaseaduste jõustamise ülesannet ega ka mingit ametlikku koordinatsiooni piirivalvega, kellel on säärane ülesanne. Kui meremehed on üsna solidaarne rahvas, kes ületab kergesti keelebarjääre, siis poleks ehk ka probleeme isiklikul tasandil ministeeriumipiire ületada, aga puuduvad juriidilised volitused. Peab kohe märkima, et praegu meil puuduv n-ö riigikaitseline merepilt sobib kasutamiseks ülalnimetatud erivaldkondades, aga mitte vastupidi, sest sõjaliselt kasutatav merepilt peab olema detailsem kui mõnd üksikut valdkonda puudutav.

Praegust mereseire olukorda illustreerib kõnekalt 2007. a sügisel Eesti Ekspressis ilmunud ja isegi valitsuse pressikonverentsil kõneainet pakkunud foto Vene päritolu allveelaevast, mis olevat seilanud Eesti majandusvööndis!

Tulevik

Mereseire on mereriigile esmalt riigikaitseline vajadus, et omada ülevaadet teda huvitavatest merealadest ja avastada julgeolekupoliitilise olukorra muutumised merel. Seejärel demonstreerib riik mereseirega oma suveräänsust ning tagab seaduste jõustamise ja sisejulgeoleku. Kõikide nimetatud ülesannete täitmiseks on vaja tehnilisi seiresüsteeme ja patrull-laevu, mis tuvastavad ja n-ö lippu näitavad. Riigi seisukohalt vaadates pole olukord meil kindlasti normaalne. Riigi kehtestamiseks merel tuleb luua üks ametkond, kes vastutab riikliku mereseire eest ja kelle käsutuses on vastavad vahendid. Kuna mereseire suurim ülesanne on riigikaitseline, oleks selliseks ülesandeks riigi ressursside tõhusamat kasutamist silmas pidades kaitsevägi, s.t merevägi sobivaim ametkond. Norras ja Taanis, aga ka näiteks Lätis on mereseire just sedaviisi korraldatud. Lätis ja Norras on merepiirivalve mereväe struktuuriüksus, Taanis eraldiseisvat merepiirivalvet ei olegi. Nende riikide mereväed tagavad rahuaegse seaduste jõustamise merel ja sisejulgeoleku, sh merepääste, reostustõrje ja piirirežiimi. Kõik teised riigilaevad on samuti integreeritud ühisesse seiresüsteemi ja saavad vajaduse korral abiks olla. Kõik ametkonnad, kellel läheb vaja mereseire infot oma ülesannete täitmiseks, saavad selle merevägedelt. Taani ja Norra näidetel väidan ka, et argumendid, justkui ei saaks kaitsevägi valvata merepiiri ega osaleda Schengeni koostöös, on halvasti põhjendatud.

Mereseire efektiivseks korraldamiseks on vaja ühendada merevägi ja piirivalve mereseire radarisüsteem ning piirivalve laevastik. Sellest on tegelikult räägitud juba mõlema laevastiku loomisest alates 1990-ndate keskel, kuid eri põhjustel pole juttudest kunagi kaugemale jõutud, mis riigi seisukohast on peale raha raiskamise tähendanud ka puudulikku riigi enesekehtestamist merel. Ilmselt ei saa mereseire temaatikaga tegelemisel täielikult välistada ka teatud vastuolusid üksikisiku ja parteipoliitilisel tasandil. Raha raiskamise all pean silmas dubleeriva infrastruktuuri arendamist ja ülalpidamist ning laevade ressursi ühekülgset kasutamist. Puudulikust enesekehtestamisest annavad tunnistust meie vetes sõitvad Vene allveelaevad, avastamata merereostuse tekitajad ja olematu sõjaline merekaitse.

Valdkond, millele tavaliselt piisavalt tähelepanu ei pöörata, on personal, mida saab ühendlaevastiku korral hoopis paindlikumalt kasutada. See omakorda aitab kaasa alatise personalinappuse leevendamisele. Ka väljaõpe muutub ühe väljaõpetatava kohta seda odavamaks, mida rohkem neid on. Praktikas tähendab personali ja laevade paindlik kasutamine Taani näitel seda, et peale kindlate patrull-laevade teevad seirepatrulle aeg-ajalt kõik mereväe laevad, sh miinijahtijad, reostustõrjelaevad, raketikaatrid, korvetid jt. See annab puhkust patrullüksuste vahenditele, samal ajal kui iga päev muid ülesandeid täitev laevastik leiab kasutamist perioodidel, kui neid muid ülesandeid pole.

Nagu eelnevast näha, on Eestil vaja üht ametkonda ja üht laevastikku, kes mereseiret teostab. See laevastik peab koosnema mitmeotstarbelistest patrullalustest, kes suudaksid täita nii otsese riigikaitse kui merepääste, merepiiri valvamise, mereseire, seaduste jõustamise ja miks mitte ka miinitõrje ülesandeid. Rahakoti suurenedes on selliste platvormide põhjal lihtsam arendada vajaminevaid puhtsõjalisi võimekusi vastavate relva- ja sensorisüsteemide lisamisega.

Kokkuvõte

„Kahjuks võime öelda, et saame kaunis tunduvalt tõsta meie merekaitse tugevust ka ilma riigi väljaminekuid eriliselt suurendamata. Et asi seni paistab olevat nihkunud suunda, kus meil kolm üksteisele pea täielikult võõrast ja erinevat laevastikku, ei ole olenev ei Veeteede talituse ega Piirivalve juhtidest. /-/ Puudub seega ainult riigivõimu poolt antud korraldav seadus või määrus, mis näeks ette kõigi riigilaevade rakendamise merekaitseks,” kirjutas kaptenmajor J. Santpank VR II/3 juba 1939. aastal (Merendus nr 1/1939, „Kõik riigile kuuluvad laevad meie merekaitse töösse”).

Sellise „korraldava seaduse või määruse” on ette valmistanud kaitseministeeriumis hiljuti töö lõpetanud ametkondadeülene mereseire küsimusi vaaginud töögrupp ja selle heaks kiitnud Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon. Peab rõõmuga tõdema, et astutud on esimene samm eelkirjeldatud normaalolukorra suunas ning jääb üle vaid loota, et lahendatakse ka sellised üleskerkivad juriidilised probleemid, millel pole otsest seost lahenduse otstarbekusega. Kuna Piirivalve-, Politsei- ning Kodakondsus- ja Migratsiooniametit ootab läiajal ees ühendamine, on praegu sobiv hetk ka mereseire probleemi lahendamiseks ühe merekaitse eest vastutava ametkonna moodustamisega.

Arvestades majanduslikke ja otstarbekuse argumente, on üsna loogiline, kui mereväest saab meie merekaitse, sh mereseire eest vastutaja, nagu see on paljudes teistes Eesti-sarnastes väikeriikides.

Autor väljendab kirjutises vaid iseenda mõtteid ja seisukohti.

1 Merendus oli aastail 1933–1940 Mereväe Ohvitseride Liitkogu välja antud ajakiri, mis käsitles peale merekaitse küsimuste ka kõike muud merendusega seostuvat.

2 Radar – ingl Radio Detection and Ranging

(Lisatud 07.07.2010. Artikkel ilmus ajakirjas Sõdur 3/2009 ja ajakirjas Merendus 4/2009)