KIRJUTIS NR 08: Julian S. Corbett: „Some Principles of Maritime Strategy”

Briti meresõjanduse teoreetik sir Julian Stafford Corbett (1854 – 1922) polnud elukutselt ohvitser, vaid jurist. Meresõjanduse juurde tõi Corbetti huvi mereväe ajaloo vastu. Kuigi tema vaated mitmeid kaasaegseid Kuningliku Mereväe ohvitsere ärritasid, sest ei tähtsustanud nende meelest piiasvalt merelahingut, omas sir Corbett First Sea Lord admiral John Fiskeri sõbra, British Naval War College’i lektori ja Admiraliteedi peamise mitteametliku strateegina suurt mõjuvõimu Kuningliku Mereväe strateegia kujunemisele.

Kui Alfred Thayer Mahan lõi oma teooria üksnes purjelaevade ajastu õppetundidele tuginedes, siis Corbett arvestas ka Itaalia-Austria, Krimmi ja Vene-Jaapani sõja kogemusi, kus kasutati juba aurujõul liikuvaid soomustatud sõjalaevu. Erinevalt Mahanist ei loonud Corbett terviklikku teooriat, vaid piirdus varasemate sõjandusteoreetikute Karl von Clausewitzi, A.T. Mahani ning vähem ka Antoine-Henri Jomini vaadete täiendamise, vaidlustamise ja edasiarendamisega. Sellest ka tema 1911. aastal ilmunud peateose originaalpealkiri „Some Principles of Maritime Strategy”.

Corbetti peateose ülesehitus on meeldivalt loogiline. Esimeses, sissejuhatavas osas arutleb ta peamiselt Clausewitzile tuginedes sõja olemuse üle ja esitab teesi, et tugeva laevastikuga mereriik võib meretagustel aladel neid isoleerides pidada piiratud sõda piiratud eesmärkide nimel moel, mis pole mandri-Euroopas võimalik. Teine osa on pühendatud meresõja teooriale, see defineerib meresõja eesmärgi ning kirjeldadab selle saavutamise vahendeid ja meetodeid. Kolmas osa  käsitleb meresõja läbiviimist, toonitab selle erinevust maismaasõjaga võrreldes ja kirjeldab erinevaid operatsioonitüüpe.

Corbetti teooria tuumaks on tõdemus, et meresõja eesmärk on mereteede kontroll, mis võimaldab neid kasutada oma sõja- ja tsiviillaevadel ja takistab mereteede kasutamist vaenlase laevadel. (Obtain or dispute the command of the sea, exercise control of communications) Ülemvõim merel ei ole püsiv, see võib olla kohalik või ajutine. Ainult ülemvõim merel võimaldab edukalt läbi viia dessantoperatsioone, lõigata läbi vaenlase kaubateed ja eraldada ta muust maailmast.

Vaenlase laevastiku hävitamine merelahingus on ainult üks võimalikest vahenditest ülemvõimu saavutamiseks merel. Teine samaväärne meetod on (nõrgema) vaenlase blokaadiga tema sadamatesse sulgemine.

Merel ei tule püüelda kõigi jõudude maksimaalsele konsentreerimisele. Peamine on olulise mereala katmine oma jõududega. Seejuures peavad oma jõud olema võimelised kiiresti koonduma. Oma jõudude hajutamine võib teatud asjaoludel olla isegi soovitav, sest ärgitab nõrgemat vastast merelahingut üritama. Otsustava merelahingu toimumine on tugevama poole huvides, sest sel moel õnnestub nõrgem laevastik ühe hoobiga kas lõplikult hävitada või seda vähemalt oluliselt nõrgendada.

Nõrgema poole eesmärk on takistada tugevamat ülemvõimu saavutamast – holding command in dispute. Tema huvides on hoida oma laevastik otsustavat lahingut vältides tegutsemisvõimelisena – fleet in being – ja oodata soodsat hetke vastasele kahju tekitamiseks. Fleet in being täidab oma otstarvet ainult seni, kuni see piirab tugevamat poolt mereoperatsioonide läbiviimisel. Seega ei tohi fleet in being ainult tegevusetult sadamas passida, vaid peab korraldama väiksemaid vasturünnakuid.

Tugevama poole jõudude koondamine sunnib nõrgema poole oma jõude hajutama, et üritada sporaadilisi äkkrünnakuid vastase tsiviil- ja transpordilaevade vastu. Siinkohal arendab ja põhjendab Corbett Mahani väidet, et ülemvõimu merel mitte omav pool ei suuda mereülemvõimu omava poole merekaubandust piisavalt kahjustada ja et tema enda merekaubandus kannab alati suuremat kahju. Corbett väidab koguni, et korsaaridest (privateers) loobumine, aurujõu, raadioside ja uute navigatsioonimeetodite kasutuselevõtt muudavad kaubalaevade ründamise avamerel ja seeläbi ka konvoid mõttetuks. Ajalugu on näidanud, et siinkohal klassik eksis ja Suurbritannia kaubalaevad kandsid Esimese maailmasõja algul Saksa allveelaevade ja abiristlejate läbi suurt kahju, suuresti konvoidest loobumise tõttu.

vanemleitnant Taavi Urb

(Lisatud 30.06.2010. Avaldatakse esmakordselt)