KIRJUTIS NR 05: Mereväe ajateenijal distsiplinaarkaristusi 51. Ei, 52!

Täna oleks 90-aastaseks saanud ilmselt kõigile meie ajaloo mereväe juhtidele visamalt ebameeldivusi valmistanud mees, käis mõte läbi pea, kui 1999.a. oktoobrikuu 13.kuupäeval lappasin mõningaid kaustu Eesti Riigiarhiivis, pealkirja järgi süü- ja kuritegudega seotud dokumente sisaldavaid. Ajendiks sai see, et Saaremaal õppuste lõpus sai noori mereväelasi õrritatud, et pole nagu õige asi, kui linn mereväelasi mitu päeva täis, aga ajalehtedes ei ühtki skandaalipojukestki mitte, ei keegi kakelnud,  põõsa all maganud ega ka mingit löömingut eri rahvaste esindajate vahel. No ei, lõpuks kaks ajateenijat tegid asja ehk paukpadruniga paugu ära ja nii leidsid rahvusvahelised mereväeõppused ka üleriigilises pressis kajastamist.

Aastate lõikes on üleastumised ikka olnud seotud aja vaimuga, iseloom ja olemus sõltuv majanduslikust ja poliitilisest olukorrast. 1919.-20.aasta kirjavahetus väärnähete kohta sisaldab erinevaid juhtumeid: vargusi, joobnud olekus  lärmitsemist ja revolvri laskmisi, vastuhakkamisi, väejookse, naisterahvaste tülitamist ja rumalate sõnadega  sõimamist, salakaubavedu, altkäemaksuvõtmise süüdistuse (mis aga osutus laimamiseks), “Lennukilt” kompasside vargust,aga ka loata kaardimängimist, staabiauto avarii.

Aga aeg oli tollal keeruline, sõda veel käis ja kõik oli alles alguses. Tegelda tuli veel saksameelsete vastupanuga tagalas, punameelsete  kihutuskoosolekutega jne. Siia jääb ka juhtum, kus detsembris 1919 alamkapten käskis Tallinna vaksalis soomusrong nr 2 ärasõidu auks kuulipildujatest lahingupadrunitega tervitustule avada.

Aga ka ohvitseride 52 allkirjaga kiri, milles avaldatakse protesti Asutava Kogu liikme Karl Asti vastu, kes oma sõnavõtus oli haavanud admiral Pitka au.

Lihtsam on lugeda ja mõista neid tegusid, mis tehti 30-te aastate lõpupoole. Nihil novi ehk ei midagi uut siin mere kalda peal.

52 distsiplinaarkaristust.

Mereväe õppekompanii II j madruse OR süüteod olid arutusel Tallinna Sõjaringkonnakohtu avalikul kohtuistungil 1937.a. sügisel.OR oli Viljandimaa mees, sündinud 13.oktoobril 1909. 28.oktoobril 1931 tuli ta ajateenijana Mereväe õppekompaniisse.12.septembrist 1932 kuni 1.veebruarini 1935 kandis karistust distsiplinaarkompaniis; 1.veebruarist 20.juunini 1935 oli sõjaväe vangimajas (vabastati tingimisi enne tähtaega). 3.augustil 1935 oli tähtis päev: ta ülendati II järgu madruseks. Siis oli jälle sõjaväe vangimajas 18.jaanuarist 1936 kuni 18.juulini 1937. Distsiplinaarkaristusi seks ajaks kogunenud poolsada ja üks veel peale. Sama aasta 15.septembri õhtul läks linna peale hüppesse ja alles hommikul jõudis “viinastanud olekus” kompaniisse tagasi. Nagu süüdistuskokkuvõttest lugeda võib, “pani ta selle süüteo toime pärast kohtu poolt temale parandamata elukommete eest mõistetud karistuse ärakandmist”.

Kõrgeauline kohus arutas süütegu põhjalikult ja mõistis OR-ile kolm kuud sõjaväelist karistust. Aga “arvesse võttes tema äärmist kergemeelsust süüteo kordasaatmisel, tema kahetsemist ja lubadust ennast parandada, leidis kohus õiglase olevat karistust kergendada ja lõpuks nõuti temale kui ajateenijale ühe kuu sõjaväelise vangistust.” Kohtukulud määrati OR, aga tema maksujõuetusel riigi kanda.

1938.aasta veebruaris oli OR jälle kohtu all. Seekord süüdistatuna selles, et ta:
1. 9.novembril 1938, kui oli kompaniiülema poolt linna lubatud , tegi katset saatevalvuri käest ära põgeneda;

2. lärmitses Tallinna tänavail ja tülitas temale vastu tulnud naisisikuid;

3. linnast tagasitulekul heitis tänavale pikali maha ja ei täitnud ülema korraldust tagasi tulla;

4. 6.-9.novembrini 1937 võõrandas temale riigi poolt alaliselt välja antud kraamivarustusest ühe voodilina,ühe ihusärgi, ühe paari aluspükse ja ühe valge rinnaesise.

Seekord mees ennast süüdi ei tunnistanud ja talle mõisteti 1 aasta 6 kuud vangimaja ja Merejõudude Staabi kasuks nõuti sisse 4 krooni 91 senti. (mis kraam väärt oli.)

Vanade kalade toetuseks

Vanema ja tugevama õigusega on ka enne sõda püütud raha teenida. 1937.aasta detsembris enne jõulupühi, laenas Mereväe õppekompanii ajateenija EPP, olles sama kompanii II rühma IV jao ülemaks, temale alluvalt noorelt BLilt 1 krooni raha. Asi läks Sõjaringkonnakohtusse.

Järgmise aasta juulis oli Meresides nõudnud  madrus noorema kutse mereväelastelt igaühelt 50 senti “vanade kalade toetuseks”. Mitteandjatele ähvardas teha “külmad kupud”. Üks vastuhakkaja sai lüüa, aga rahakoguja läks kohtu alla.

Võõrandatud kroon

1938.aasta märtsis läks õppekompaniis isiklikust lukustatud kapist 1 kroon raha kaduma II järgu madrusel RLil, isiklikust lukustatud kohvrist ALil paar uusi sõjaväe kindaid, ALil pükste taskust 1 kroon 27 senti. VLil kuivatuskapist paar uusi sõjaväe poolsaapaid. Uuriti, kuulati üle, vormistati selle kohta hulk pabereid (dokumente), aga süüdlast/süüdlasi ei leitud. Vaid VL pidi oma saapad, mis kadunud olid,  kinni maksma (12 krooni 25senti).

Madruses peab kõik olema ilus

Oma väljanägemise pärast kannatas Pihkva kubermangus sündinud  madrus NA, kes 1938.a. veebruaris sai 1 karistus-teenistustoimkonna selle eest, et “linnas olles kandis mütsi peas viltu,vooder seest lahti võetud, traat sissepoole voodert asetatud ja mütsi esiääre hoidja maha vajutatud”.  Kahe nädala pärast sai ta 15 päeva kasarmuaresti selle eest, et “ilma loata õmbles kitsamaks temale tarvitada antud vormi pluuse”. Mais sai ta 7 päeva kasarmuaresti, sest oli omavoliliselt oma poolpalitu 5 cm lühemaks õmmelnud, ehk küll juurdlejale seletas, et oli linnas käies vaadanud, kuidas teistel vorm ilusti istus, temal aga väga halvasti hoidis.

Armuandmispalvet ei läinudki vaja

1938.aasta mais kirjutas II j madrus AS korraliku koolilapsekirjaga “Tema Ekstsellents härra Vabariigi Presidendile” armuandmispalve, et “muudetaks ära temale mõistetud 5 kuud sõjaväelist vangistust /…/ ja ta saaks tagasi tulla ausale tööle ühiskonda”. Kriminaalkaristust tal varem polnud, kuid väiksemaid “ulakusi” küll: oli omavalmistatud, loata hoitud revolvrist paugutamine, vahis enda purju joomine

(a/l”Lembitu” ühiskajutist oli võtnud loata  pudeli viina ja selle ära joonud), puhkuse ajal linnas erariietes olnud, purjuspäi tegutsenud Kopli tänava restorani “Lõbus Talupoeg” ees, kasarmus valvealusena olles joovastavaid jooke joonud. Armuandmispalve andis siis, kui oli kohtu all olnud pärast purjus peaga Koplis kaklemist ja pärast kasarmusse toimetamist seal aspirandile vastu rindu löönud.

Kuna aga oli vastu võetud amnestiaseadus, vabastati ta selle põhjal karistusest ja kriminaalvastutusest ning armuandmispalve saadeti Merejõudude staapi tagasi.

Mis nad tulevad…

Vahel ikka tuli ka suuremaid vahekordade õiendamisi ette.1938.a. 1.augustil saadeti Merejõudude staapi reageerimiseks Tallinna Garnisoni korrapidaja ettekanne :”31.juulil kella 2100 aegus on Stroomi rannas olnud madruste ja eraisikute vahel löömine, madruseid on sellest osa võtnud umbes 20 meest, kes viinastanud olnud. Politsei poolt on Mereväe õppekompaniist saanud välja kutsutud patrull, kellel aga madruseid pole olnud võimalik kinni pidada, sest viimased pagenud metsa”.

Õppekompanii valveohvitser kandis staabiülemale ette: “Korrapidaja teatas, et patrull ei olevat rannal enam madruseid leidnud ja tulnud tagasi. Õppekompaniist, Sidest ja Töökomandost olevat jalutajaid kuni 15 meest olnud, kuid kõik nad ilmunud korrektselt kaines olekus ja ei olevat teadnud midagi korrarikkumistest”.

Pärast põhjalikku uurimist selgus, et kaks eraisikut mereväelastele kallale tulnud, kellele siis teised appi läinud. Eraisikute kohta alustas politsei juurdlust, mereväelased olid  õige asja eest väljas olnud.

Omade eest seismisega tõmmati mõnigi kord politsei või garnisoni korrapidaja pahameel enda peale. Kui 1935.aasta juulis oli “Marduse” madrus AR Narva maanteel purjus ja politseinik tahtis ta ära toimetada, siis vähe sellest, et kaks kolleegi teda ära ei toimetanud, nad astusid vahele ja mehel õnnestus politseikordniku käest ära põgeneda. Igaüks sai vastava karistuse ikkagi.

Arhiividokumente luges ja noppis mõned keisid välja

Reet Naber

(Lisatud 21.12.2009. Artikkel ilmus ajakirjas Meremees 1999.a. nr 17-18, lk 26-27)