Klubi asutamisest
Sajandivahetuse paiku tundus paljudele laevadel teenivatele ohvitseridele, et neil puuduvad ühised vaba aja ja seltskondliku läbikäimise võimalused. Tegutses küll Eesti Mereväeohvitseride Liitkogu (EMOL) nimeline mittetulundusühing, kuid selle suhtes tundis enamus laevastikuohvitsere võõristust, sest sinna olid koondunud peamiselt Mereväebaasi ja Mereväe Staabi ohvitserid. Siinjuures on vajalik meelde tuletada, et esimene välisriigi koolitusega laevastikuohvitser suunati Mereväebaasi alles 2004. aastal. Enamus laevastikuohvitsere tundis EMOLi suhtes alateadlikku võõristust. Teine EMOLi ebapopulaarsuse põhjus peitus selle tegevuse staatilisuses ja alates 2003. aasta jaanuarist oli ühingu reaalne tegevus peatunud.
Viimase ja otsustava tõuke laevastikuohvitseride oma ühingu rajamiseks andis 2004. aasta sügisel Kalevi pataljoni ohvitseride kogu liige kaptenmajor Sten Sepper, kes tõi Kalevi reaalselt töötava kogu eeskujuks ning julgustas nooremaid ohvitsere samadel põhimõtetel koonduma.
26. oktoobril 2004. aastal toimus Palmse mõisas üks Mereväe teabepäev ja pärast ametlike päevakorrapunktide lõppemist võeti üles uue ohvitseride ühingu asutamine. Kohalviibinud avaldasid ettepanekule põhimõttelist toetust ning otsustati korraldada asutav koosolek, kus tuli teha asutamisotsus, vastu võtta põhikiri ja täita teisi mittetulundusühingute asutamiseks vajalikke seadusest tulenevaid formaalsusi. 17. detsembril 2004. aastal toimus Mereväebaasi «klaasmajas» asutamiskoosolek, kus eelmainitud toimingud viidigi ellu.
Üksjagu diskussioone põhjustas ühingule nime valimine. Kaldateenistuses olevatest ohvitseridest oli rõhuv enamus mittemereväelise sõjalise väljaõppe taustaga ning laevaohvitseridele oli vastukarva, et kaldaväelased endid samuti täieõiguslikeks mereväelasteks pidasid. Paljude arvates oli sõnasse «merevägi» jäänud tolleks ajahetkeks alles liiga vähe «tuult ja purjesid», mistõttu tuli ühingule valida selline nimi, et ei tekiks kahtlust sinna kuulujate laevamehe staatuses. Esimese hooga taheti ühingu kuuluvust hakata määratlema väeosa ehk miinilaevade divisjoni järgi, kuid selle vastu rääkis tõsiasi, et varem või hiljem tuli ka laevameestel arvestada enda kaldale suunamisega. Kompromissina välja pakutud «laevastik» sobis aga kõigile. Samuti jättis selline nimekuju võimaluse kaasata liikmeskonda meremehi, kes ei ole varasemalt olnud seotud mereväega. Vaidlusi oli ka selle üle, kuidas hakata loodavat mittetulundusühingut kutsuma – kas ühing, selts, kogu, klubi või mõnel muul moel. Kogu tundus kõige selgema valikuna, kuid selle vastu rääkis EMOLi kogemus, kus ohvitseride kogu formaalsusele panustamine andis vähe võimalusi vabamas vormis omavaheliseks läbikäimiseks. Seetõttu valiti nimetus «klubi», rõhutamaks ühtlasi ambitsioonide puudumist uue mereväeohvitseride kogu loomiseks.
Klubi eesmärkidena otsustati põhikirja kanda:
- mereväe ohvitseride ühtekuuluvustunde tugevdamine;
- mereväe ohvitseride sotsiaalse lävimise oskuste arendamine;
- Eesti kaitsevõime tugevdamisele kaasaaitamine;
- rahva kaitsetahte kasvatamises ja süvendamises osalemine;
- meresõjandusliku professionaalsuse arendamine;
- mereväest ja selle arendamisest huvitatud kaitseväelaste ning eraisikute ühendamine;
- kontaktide sõlmimine ja arendamine teiste samalaadsete ühendustega nii kodu- kui välismaal;
- koostööst huvitatud isikute või ühendustega kohtumiste, kokktulekute või muude ürituste korraldamine;
- oma liikmete huvide esindamine ja kaitsmine;
- oma liikmetele vaba aja veetmise võimaluste loomine, spordi- ja meelelahutusürituste korraldamine;
- oma liikmete abistamine.
2005. aastal registreeriti klubi mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris.
Liikmeskond ja juhtimine
Palmse ja Mereväebaasi «klaasmaja» koosolekutest osavõtjaid peetakse Laevastiku Ohvitseride Klubi asutajaliikmeteks, keda oli kokku kakskümmend kolm ohvitseri: vanemleitnant Indrek Hanson, nooremleitnant Silver Kaldoja, nooremleitnant Igor Kolesov, vanemleitnant Dmitri Käsper, leitnant Liivo Laanetu, nooremleitnant Peep Laanisto, vanemleitnant Vladlen Marov, nooremleitnant Janek Naur, nooremleitnant Konstantin Polškov, nooremleitnant Ain Pärna, lipnik Tõnu Raudsepp, nooremleitnant Arto Reinmaa, lipnik Risto Saimla, vanemleitnant Jüri Saska, kaptenmajor Sten Sepper, nooremleitnant Erkki Silm, nooremleitnant Gert Soomsalu, vanemleitnant Kalle Tiitsar, nooremleitnant Heimo Trave, nooremleitnant Deniss Tulin, nooremleitnant Taavi Urb, vanemleitnant Annes Vainamäe ja leitnant Indrek Vinkel.
2013. aasta septembrikuu seisuga on klubis 39 liiget, kellest 26 on tegevteenistuses Mereväes, kuus tegevteenistuses mujal Kaitsejõududes ning seitse reservis. Klubist on välja astunud või välja arvatud 29 ohvitseri. Enamlevinud väljaarvamise põhjuseks on liikmemaksu «krooniline» tasumata jätmine ja omal soovil väljaarvamise ajendiks reservi arvamine. Samas on ka ohvitsere, kes on klubiga liitunud juba reservis olles.
Iga-aastasel üldkoosolekul valitakse kolme- kuni viieliikmeline juhatus, mille liikmed valivad endi hulgast esimehe. Juhatus viib ellu üldkoosolekul vastu võetud otsuseid ja tegeleb klubi tegevuse korraldamisega üldkoosolekute vahelisel ajal. Traditsiooniliselt on esimees täitnud klubi ja juhatuse esindusisiku rolli. Laevastiku Ohvitseride Klubi esimeesteks on olnud valitud kaptenmajor Sten Sepper (2004–2007, 2008–2009), vanemleitnant Liivo Laanetu (2007–2008) ja kaptenleitnant Annes Vainamäe (alates 2009).
Laevastiku Ohvitseride Klubil on auliikmed, kelleks valitakse isiklike teenete põhjal isikuid, kes omavad personaalseid märkimisväärseid teeneid mereväe arendamisel või klubi eesmärkide saavutamisel. 3. novembril 2007. aastal valiti juhatuse otsusega klubi esimeseks auliikmeks endine Miinilaevade Divisjoni ülem erukaptenleitnant Enn Võidula (sünd 1939). 27. detsembril 2012. aastal valiti üldkoosoleku otsusega klubi teiseks auliikmeks endine EML «Ristna» komandör eruleitnant Toivo Arumäe (sünd 1947).
Klubi üritused
Ühiste vaba aja veetmise võimaluste tekitamine oli üks klubi loomise peamisi ajendeid. Esimeseks korrapäraselt toimunud ürituseks kujunes aastatel 2005–2010 pärast iga-aastast üldkoosolekut toimunud Bowling Cup. Teine klubi algaastatel tekkinud järjepidev üritus oli Roheliste rattaretkel kaasalöömine aastatel 2006–2010. Rattaretkest võttis igal aastal osa küll vaid kuni viis liiget, kuid klubi toetas nende osalemist osavõtumaksu tasumisega.
Hilisema algupäraga üritused suvepäevad ja Mereväe aastapäeva tähistamine on osutunud püsivamateks. Esimesed klubi suvepäevad toimusid 2007. aastal ja pärast seda on neid korraldatud igal suvel. Algselt vaid liikmetele mõeldud üritus kasvas ruttu kogupereettevõtmiseks.
Suvepäevad on toimunud järgmistes kohtades:
| Aasta | Koht | Maakond |
| 2007 | Kessulaid | Saaremaa |
| 2008 | Mäekülä | Võrumaa |
| 2009 | Pedassaar | Lääne-Virumaa |
| 2010 | Kabli | Pärnumaa |
| 2011 | Leedri | Saaremaa |
| 2012 | Naissaar | Harjumaa |
| 2013 | Kõpu | Hiiumaa |
Kui suvepäevad on klubi traditsiooniline soojema aja suurüritus, siis külmema perioodi peamiseks sündmuseks on Mereväe aastapäeva tähistamine 21. novembril. Aastatel 2007–2010 oli tegemist klubisisese üritusega, mida parema nime puudumisel hüüti «navigatsioonihooaja lõpetamiseks», ning kuhu hakati kutsuma ka soovijaid väljapoolt (Kaitseliidu Tallinna maleva meredivisjon). Üritused toimusid kas Kaitseliidu Peastaabi miinisaalis või Viimsis Laidoneri muuseumis. Tegemist oli kaaslasega üritustega, mis viimastel aastatel kujutasid endast soiree’sid koos elava tantsumuusikaga. Alates 2011. aastast on üritust korraldatud koostöös Mereväega, see tähendab, et ühtlasi on olnud tegemist ametliku üritusega. 2012. aasta üldkoosolekul otsustati, et klubi jätkab edaspidi omaenda talvise ürituse korraldamisega, millest võiks pikemas perspektiivis välja kasvada ohvitseride ball.
Umbes 2009. aastal hakati sügis-talvisel perioodil koos käima ka üldkoosolekul kinnitatud ürituste väliselt. Tavaliselt on saadud kokku kord kuus neljapäeviti kusagil teenistusvälisel pinnal ja aetud juttu vabas vormis vabadel teemadel. Sellised kokkusaamised vajavad siiski igal hooajal uuesti käimalükkamist ja eestvedamist.
Kõige uuem püsiva loomuga üritus on ettekandeõhtute korraldamine, kuhu on kutsutud riigikaitselistel, poliitikaalastel, mereväelistel ja üldmerendusalastel teemadel kõnelema oma ala asjatundjaid. Ettekandeõhtud on toimunud kas «Admiral Pitka» või «Suure Tõllu» ohvitseride messis või Kaitseliidu Peastaabi miinisaalis. Esinejatele on tavapäraselt kingitud mereväe- või merendusalane raamat.
Ülevaade toimunud ettekandeõhtutest:
| Aasta | Teema | Esineja |
| 2011 | Infooperatsioonid | A. Vainamäe, kaptenmajor |
| 2011 | Ohvitseride karjäärimudel mereväes – senine praktika ja võimalikud arengud tulevikus | L. Laanetu, kaptenmajor |
| 2011 | Mereväe tulevik – võimalused ja väljakutsed | I. Schvede, mereväekapten |
| 2011 | Gruusia-Vene PR sõda | A. Jugaste |
| 2011 | Avatud vestlus Eesti poliitikast | O. Lumi |
| 2011 | Eesti merenduspoliitika 2011–2020 | T. Haidak |
| 2011 | Piirivalve uus multifunktsionaalne laev | R. Sepp, T. Trubetski |
| 2012 | Kohtumine Kaitseväe juhatajaga | R. Terras, brigaadikindral |
| 2012 | Britannia Royal Naval College | M. Uuemaa, nooremleitnant |
| 2012 | Väeliigiülesed karjäärivõimalused läbi korrektse ja planeeritud hariduse | M. Kiili, brigaadikindral |
| 2013 | Allohvitserid kui kasutamata ressurss Kaitseväes | S. Saliste, staabiveebel |
| 2013 | Võimalused riigilaevastiku ülesehituse muutmiseks | M. Terve, kaptenmajor |
| 2013 | Läbi raskuste tähtede poole –mereväeohvitseride tasemehariduse kujunemisest | L. Laanetu, kaptenmajor |
Tõenäoliselt kujuneb traditsiooniliseks ka iga-aastane kohtumine mereväekadettide järjekordse uue lennuga. 2012. aastal kohtuti jäämurdjal „Suur Tõll“ ning 2013. aastal toimus ühine õhtusöök Lennusadamas.
Ühekordselt toimunud üritustest tasub mainida veel parvesõitu (rafting) Jägala jõel, Kunstimuuseumi ühiskülastust, Dilberti koomiksi teemalist õhtut, klubi võistkonnaga osalemist 2007/2008 hooajal Jüri mälumängusarjas ning klubi aastapäeva tähistamist Mereväebaasis koos mereajaloolaste Mati Õuna ja Peedu Sammalsoo ettekannete kuulamisega.
Klubi ettevõtmised
Infotehnoloogia võimaluste kasutamine
Klubi olulisemate ettevõtmiste seas väärib kindlasti esiletoomist 22. veebruaril 2007. aastal kasutusele võetud internetifoorum, mis on ligipääsetav ainult liikmetele. Algusaastate aktiivsus ning rohked teemapüstitused on praeguseks selja taha jäänud ning foorumis toimub kõige tihedam mõttevahetus eelkõige meresõjandusalase terminoloogia ja merendusalaste sündmustega seotud valdkondades.
2009. aasta lõpul jõudis klubi oma kodulehekülje avamiseni. Mõnevõrra hiljem avati ka konto Facebookis. Internetti kasutab klubi oma eesmärkide tutvustamiseks ja merekaitsega seonduva populariseerimiseks.
Laevade nimed
Ei saa mööda minna ka sellest, et tänu laevastikuohvitseride ettevõtlikkusele on oma nimed saanud viimased Mereväe laevade nimekirja kantud alused. 2007. 2006. aastal, kui sai teatavaks esimesele Sandown-klassi miinijahtijale Eestis teenistusse arvamisel antav nimi – «Admiral Cowan» –, ajas see nii mõnelgi mehel harja punaseks. Klubis algas 2007. aasta talvel äge arutelu järgmisele kahele laevale pandavate nimede üle. Otsustati valida välja sobivad nimed ning esitada tulemus Mereväe ülemale kinnitamiseks. Arutelule lisas värvi veel ajakirjanduses pillatud viide väidetavalt Kaitseministeeriumis toimunud arutelule anda ühele Eesti sõjalaevale brigaadikindral Märt Tiru nimi.
Klubi foorumis viidi läbi küsitlus, kus sai avaldada arvamust, millisest valdkonnast võiks kahele järgmisele miinijahtijale nimed valida. Viiest väljapakutud variandist sai enim hääli variant a) muistse maakonna nimi. Sellest tahapoole jäid variandid b) varem kasutusel olnud nimi ja c) mõne tänapäevase omavalitsuse nimi. Ühtegi toetajat ei leidnud variandid d) jätkata admiralide sarja ja e) muu nimi. Väljapakutud muistsete maakonnanimede seast jäid sõelale Sakala ja Ugandi ning sellekohane ettepanek leidis Mereväe ülema kohusetäitja heakskiidu. Laevastiku Ohvitseride Klubis võeti uudis vastu ovatsioonidega, sest esimest korda tunti, et ühiselt on koos võimalik midagi saavutada.
Kui 2011. aastal andis Veeteede Amet Mereväele üle väikese poilaeva EVA 321, siis arutleti laevastikuohvitseride seas samuti sellele uue nime andmise üle, kuid mitte enam nii aktiivselt kui see oli miinijahtijate puhul olnud. Välja pakutud varem kasutusel olnud toetuslaevade nimede seast osutus sobivaimaks «Lood». Järgnes ettepaneku esitamine Mereväe ülemale, kes selle ka heaks kiitis.
Miinisadama tänav
2008. aasta alguses tehti klubi foorumis ettepanek esitada Tallinna linnavalitsusele taotlus Mereväebaasi viivale tänavalõigule omaette tänavanime andmiseks. Põhjus selleks oli lihtne – Mereväebaas asub postiaadressi järgi Tööstuse tänaval, kuid tegelikult viib sinna Tööstuse tänavalt ärakeerav tee, mis on kõikide füüsiliste parameetrite järgi käsitletav iseseisva umbtänavana. Kuna seljataga oli edukalt lõppenud kogemus miinijahtijatele nimede panemisega, võeti uus mõttearendus vastu tormilise ideede tulvaga. Keegi ei olnud ettepanekule vastu ja lisaks algselt väljapakutud Miinisadama nimele tuldi lagedale hulga muude nimevariantidega. Välja pakuti: Mereväe põik, Divisjoni tee, Laevastiku allee, Miinitänav, Kai puiestee, Mereväe tänav, Sõjasadama tänav, Sõjasadama põik. Kõige laialdasemat toetust leidis esimesena ette pandud Miinisadama tänava nimi.
Tallinna nimekomisjoni esimees vastas Laevastiku Ohvitseride Klubi ametlikule ettepanekule 18. septembril 2009. aastal järgmiselt:
Teie ettepanek, anda Tööstuse tänavalt algavale seni nimeta umbtänavale nimeks Miinisadama tänav, oli arutlusel Tallinna Linnavalitsuse nimekomisjoni 15.09.2009 koosolekul. /—/ Nimekomisjon leidis, et põhimõtteliselt on tegemist antud piirkonda sobiva ja loogilise tänavanimega ning otsustas Miinisadama tänava nime tuleviku tarbeks reservnimeks jätta.
Merevõim
2010. aasta kevadel tekkis Laevastiku Ohvitseride Klubi foorumis arutelu mereväelise tõlkekirjanduse teemal ja tuldi lagedale mitmete autoritega, kelle teosed vääriksid eestindamist. Ära mainiti Geoffrey Till, Alfred Thayer Mahan ja Milan Vego.
Maikuus saadeti Mereväe ülemale ettepanek, et Kaitseväe rahastatavas raamatusarjas võiks avaldada tunnustatud Briti meresõjaajaloolase professor Geoffrey Till’i teose «Seapower: A Guide for the Twenty-First-Century» tõlke. Pärast asjaomase bürokraatiakadalipu läbimist võeti ettepanek töösse ja klubi liige vanemleitnant Taavi Urb valiti selle sisutoimetajaks. Antud teose tõlkimine oli kahtlemata oluline nii meie militaar- kui ka maritiimse valdkonna seisukohalt– esimest korda võis nüüd lugeda eesti keeles kaasaegset tipptasemel meresõjalist teoreetilist kirjandust. Mereväelastest siseringi jaoks oli sama oluline ka selle tõlkimisega kaasnenud eestikeelse erialase terminoloogia ja sõnavara ühtlustamine, korrastamine ja loomine.
Enamus tõlkimisega seotud arutelusid toimus klubi foorumis, kus sellekohaseid diskussioone ja argumentatsioone käivad huvilised või «tõlkehädalised» veel aeg-ajalt tänaseni lugemas. Raamat ilmus nime all „Merevõim: teejuht 21. sajandisse“ ning selle esitlus toimus 31. mail 2012 Lennusadamas, kus klubi liige ja teose tõlkimisse võtmise initsiaator vanemleitnant Ott Laanemets pidas laevastikuohvitseride nimel kõne.
Pärandus
Oma senise tegevusega on Laevastiku Ohvitseride Klubi tõestanud elujõulisust ja püsimajäämist. Kui pikalt varjusurmas viibinud Eesti Mereväeohvitseride Liitkogu asuti 2012. aastal ametlikult sulgema, siis likvideerijate otsusel kanti selle pangaarvel olnud rohkem kui 2000 eurot üle Laevastiku Ohvitseride Klubile. Esimestel aastatel madalat profiili hoidnud ja liikmemaksude arvelt tegevuskapitali korjanud klubi oli juba enne mainitud pärandust saavutanud finantssõltumatuse, kuid üllatusena sülle sadanud kingitus on tänuväärne tegu liitkogu tegevuse lõpetajate poolt. Pärast Eesti Mereväeohvitseride Liitkogu likvideerimist on Laevastiku Ohvitseride Klubist saanud ametlikult Eesti ainus mereväeohvitseride ühendus.