Meie igapäevast tegevust ümbritsevad erinevad keskkonnad. Selleks, et selles keerukas keskkondade süsteemis edukalt hakkama saada, peame meid ümbritsevat piisavalt hästi tundma ning mõistma seoseid erinevate tegurite vahel. Eestlasena arvame, et tunneme merd ja selle mõjusid meie igapäevasele tegevusele. Oleme uhked oma sadamate ja TALLINKi edukuse üle, korraldame mereväe paraade ning juhime rahvusvahelisi miinitõrjeoperatsioone merel. Kuid kas me ikka mõistame seda müstilist merd ning neid erilisi keskkondi, mis selles peituvad ja seda ümbritsevad? Kas me oskame arvestada merega seonduvaid õigusi, kohustusi, ohte ja riske? Selleks, et seda paremini mõista, sooviksin selles artiklis arutleda merelise keskkonna ja selle mõjude üle ning vaadelda toimuvat Eesti ja Läänemere kontekstis.
Meri katab seitsekümmend protsenti maakera pinnast ning enam kui kaks kolmandikku maailma elanikkonnast elab kuni 200 kilomeetri kaugusel rannikust. Rohkem kui 150 ÜRO liikmesriikidest on rannikuriigid. Alates 1970ndatest on riigid järjepidevalt laiendanud oma jurisdiktsioonilisi õigusi mere suunal ja nii mitmetelgi juhtudel seda kuni 200 meremiilini. Põhiline inimese mereline tegevus nagu mereliiklus, kalastamine, nafta hankimine jne toimub selle 200 meremiili laiusel alal. See aga tähendab, et märkimisväärne osa maailma majanduslikust ja poliitilisest tegevusest toimub suhteliselt kitsal – 300 meremiili laiusel maad ja merd hõlmaval ribal. Seda ala kutsutakse tihtipeale ka litoraalvööndiks. Sellest tulenevalt on näha, et mereline keskkond koosneb kombineeritult mere- ja maaterritooriumist ning selle kohal olevast õhuruumist.
Kaasajal võib merelise keskkonna lihtsustatult jagada neljaks dimensiooniks: majanduslikuks, poliitiliseks, sõjaliseks ja looduskaitseliseks. Ükski neist ei eksisteeri eraldiseisvana ning kõik dimensioonid mõjutavad vastastikuselt teineteist. Mereline keskkond on üks peamisi faktoreid, mis mõjutab merejõudude tegevust. Seetõttu on oluline, et iga tasandi juht merejõududes ja ka ühendtasandil (joint) omaks arusaama merelisest keskkonnast ja selle mõjudest meie igapäevasele tegevusele ning otsustele.
Kui vaadelda viimaste aastate trende Läänemerel võime tõdeda, et see omandab järjest suuremat majanduslikku osakaalu meie ja meie lähinaabrite tegevuses. Osalt on see tingitud ka meie endi aktiivsemast tegevusest ning jõulisemast sekkumisest. Eesti kiire majanduskasv on loonud soodsa pinnase Eesti ettevõtetele tegutseda oma piiridest väljaspool. Tallinna Sadama tugev positsioon ning uue sadama ehitus Sillamäele näitavad selgelt meie konkurentsivõimet ja arengusoovi. Samal ajal on Läänemeri ja Soome laht ülitähtis transporditeeks Venemaale. Selle tõestuseks on Venemaa otsene huvi laiendada oma Soome lahe sadamaid. 2006. aasta hilissuvel kohtus Venemaa president isiklikult Leningradi oblasti kuberneriga, et kiirendada Ust-Luuga sadama arendust. Üheks kohtumise teemaks oli erimajandustsooni loomine sadamasse. Sadama söeterminaali läbilaskevõimet planeeritakse tõsta 10 milljoni tonnini 2007. aastal ning 35 miljoni tonnini 2010. aastaks. Lisaks käivitati praamiühendus Kaliningradiga, mis vähendab viimase sõltuvust Leedut läbivast maismaatranspordist. Sealjuures tõstab see oluliselt Läänemere kui transporditee tähtsust ka militaarseisukohast. Lisaks on plaanis rajada Primorski piirkonda suur naftatöötlustehas ning tehase tootmisvõimeks on planeeritud kuni 150 miljonit tonni naftat ja naftasaadusi aastas, mida transporditaks peamiselt meritsi. 2005 aasta septembris sõlmisid Venemaa ja Saksamaa ettevõtted kokkuleppe, mille kohaselt rajatakse Läänemerre gaasijuhe. Läänemeri, sealjuures kitsas Soome laht muutuvad hetkega ülitähtsaks transpordi koridoriks mõlemale riigile. Selline ülikallis projekt annab automaatselt laiendatud õigused tegutsemiseks Läänemerel, mida võis ka koheselt tõdeda. Vene uurimislaevade tegevus intensiivistus koheselt Soome lahel ning rahastamisküsimused ei olnud enam probleem, kuna selle lahendas Gazprom. Loomulikult ei meeldi ida-naabrile Eesti ja Soome tegevused Soome lahel ning kriitika osaks sai ka Estlinki kaabliprojekt. Viiburi ja Võssotski sadamate mereadministratsiooni ülem Jevgeni Soroko teatas Kremliga seotud netiportaali Regnum andmeil Leningradi oblasti kuberneri juures merenõukogu istungil, et Estlink tekitab tulevase gaasijuhtmega ristumisel tugeva elektromagnetvälja ning et sellest tulenevad riskid võivad ohtu seada kogu Soome lahe.
Kogu selle majandustegevuse suurenemise juures ei jää kõrvale ka riiklik ehk teisisõnu poliitiline huvi. Selle esmaseks tõestuseks on Venemaa presidendi isiklik huvi regiooni arengute üle. Venemaa on järjest rohkem huvitatud oma mõju suurendamisest. Kuid, mis tagab poliitilise mõju tõsiseltvõetavust kui selle taga ei ole sõjalist jõudu. Ka selles suunas teeb Venemaa samme. Soome ajaleht Helsingin Sanomat kirjutas 05.02.2007 viitega kaitseministeeriumi asjatundjale, et Venemaal käivitatud relvastusprogrammide raames tuuakse lähiaastail Läänemerele kümmekond uut allveelaeva. Soome kaitseministeeriumi Venemaa-spetsialisti Janne Helini hinnangul kasvab lähiaastatel Läänemere sõjaline tähendus, kuna seda läbivad Venemaale olulised eksporditeed. Seetõttu kavatsetakse uuendada nii siinset laevastikku kui ka muud sõjavarustust. Ärevust on tundnud ka rootslased. Rootsi kaitsejõudude strateegiliste analüüside osakonna juht, kolonel Stefan Gustafsson räägib lehele Dagens Nyheter antud intervjuus, et regiooni strateegiline kaart on muutunud. Oma intervjuus viitas ta naftaleiukohtade otsingutele Barentsi merel ja Läänemerre kavandatud gaasijuhtmest. Tema sõnul kaasnevad nafta ja muude energiaressurssidega uued kasumid ning vajadus neid kaitsta muudab julgeolekumiljööd. Tähelepanu asjaolule on pööranud ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kes avaldas tänavu 14. märtsil riigivisiidi ajal Soome oma aukõnes Helsingi Ülikoolis muret Läänemerel toimuva üle. Soome Maakaitse Kõrgkooli dotsent Alpo Juntunen on aga arvamusel, et Soomegi peaks endale hankima allveelaevad. Tema hinnangul on Soome laht muutumas Venemaa naftatranspordi kasvu tõttu strateegiliseks sõlmpunktiks, mida võiks võrrelda Pärsia lahe Hormuz´e väinaga. Lisada tuleb vaid, et Soome lahel on talvel jää. Sama kõrgkooli Venemaa-ekspert-uurija Ilmari Susiluoto arvab, et gaasijuhe muudab Vene relvajõudude kohaloleku „legitiimseks“ ning lisab “Jos putki tulee, armeijakin tulee.” (Kui tuleb torujuhe, tuleb ka sõjavägi).
1989. aastal alustati Vene mereväe tellimusel neljanda põlvkonna diisel-elektrilise allveelaeva väljatöötamist. Uus Lada-klassi (ekspordi variandi nimi Amur) allveelaev põhineb eelmisel Kilo-klassi allveelaeval, kuid on märkimisväärselt väiksem. Laev on väljatöötatud allvee- ja pealveesõjapidamiseks, mineerimiseks ning eriüksuste transpordiks. See omab suurt sukeldumisautonoomsust, lahingvõimet ning madalat mürataset. Lada-klassil kasutatakse kõrgetasemelist müravähendamise tehnoloogiat ning ülitundlikke sonarisüsteeme. Enamus tehnoloogilistest lahendustest on end juba Kilo-klassi allveelaevadel tõestanud. Esmalt oli laev planeeritud vaid ekspordiks. 1997. aastal alustatud esimese Lada-klassi allveelaeva “Sankt Peterburg” katsetused on lõppjärgus ning planeeritakse Balti laevastikus teenistusse arvata 2007. aastal. Teine „Kronshtadt“ nimeline on valmimas ning planeeritakse teenistusse arvata 2009. aastal. 10. novembril 2006 asetati kiil järgmisele „Sevastopol“ (mõningate allikate põhjal on laeva nimi „Petrozavotsk“) nimelisele allveelaevale, mille teenistusse arvamine on planeeritud 2010.
Pealvee laevastiku uuendamiseks on Venemaal projekteeritud uus Stealth tehnoloogial põhinev Steregushchy-klassi korvett. 5. mail 2006 lasti vette esimene selle klassi laev. Vettelaskmise tseremoonial märkis Vene mereväe ülem admiral Vladimir Masorin, et sündmus tähistab uue ajastu algust Vene sõjalaevade ehituse arengus. Ta rõhutas, et sellise konstruktsiooniga uus lahinglaev tagab turvalisuse merel ning globaalse stabiilsuse. Masorin lisas veel, et selle klassi laevad aitavad kindlustada Venemaa energia turvalisust ning et Venemaa on määratlenud energia turvalisuse tagamise priorideediks number üks. Admiral märkis, et need laevad hakkavad kaitsma nafta ja gaasi transporti ning seda just Balti- ja Mustal merel. Käimas on veel kahe selle klassi laeva „Soobrazitelny” ja „Boyky“ ehitus, mis planeeritakse teenistusse arvata vastavalt 2008 ja 2009. Mõningatel andmetel on Venemaal plaanis ehitada selle klassi laevu kuni 20, kuid ressursi nappuse tõttu peetakse seda ebatõenäoliseks. Steregushchy-klassi korvett on projekteeritud pealvee- ja allveesõjapidamiseks. See on võimeline ründama pealvee-, allvee-, ning ranniku- ja õhusihtmärke. Laevale on paigutatud ka KA-27 mitmeotstarbeline helikopter.
Käesolev artikkel on vaid lühike kokkuvõte Läänemerega seonduvast ning sellega kaasnevast tegevusest. Kuid kindlasti võime me järeldada, et meid ümbritsev mereline keskkond on muutumas ja omandamas järjest kasvavat tähtsust mõjutades meie igapäevast tegevust. Seetõttu sõltub ka Eesti tulevik selles, millise seisukoha me võtame. Kas jääme kõrvaltseisjana vaatama, lastes teistel peremehetseda või astume ise tõsiseltvõetavaid samme. Kui küsida – Kas Eesti peaks tõhustama merepiiride kaitset? – siis vastaksin sellele järgnevalt: Eesti on avatud demokraatlik riik, oleme EL ja NATO liige ning peaksime oma avatust suurendama ja seda just majanduslikel kaalutlustel arendades kaubavahetust, turismi, pakkudes sadamateenuseid ja transiidi võimalusi, kuid me peame õppima arvestama merega seonduvaid õigusi, kohustusi, ohte ja riske. See aga tähendab, et peame kaitsma mitte mõttelist territoriaalvete joont merel, vaid Eesti riigi huve Läänemerel, tehes seda, nii poliitiliselt, sõjaliselt, majanduslikult kui looduskaitseliselt, ning valmistuma selleks kõige erinevamal ja ratsionaalsemal moel.
Peeter Ivask
Kaptenmajor
Mereväe Staabi operatiiv- ja planeerimisosakonna ülem
(Lisatud 27.01.2014. Esmakordselt avaldatud ajakirjas „Sõdur“ 2(51) 2007)