Rannikukaitset puudutav otsus
Rannikukaitse on pikka aega olnud meie kaitsejõududes nö halli tsooni kuuluv teema. Sellealased otsused puudusid ja need, keda rannikukaitse huvitas, tegelesid sellega puhtast entusiasmist.
Merevägi alustas rannikukaitsealaste teadmiste kogumist 1995 aastal ning hakkas samal ajal ühtlasi suunama õppureid välisriikide õppeasutustesse seda ala õppima. Tänu sellele on praeguseks suudetud kokku koguda hulk erialast kirjandust ning õppematerjale, samuti on väljaõpetatud ja kokku koondatud rannikukaitsealaste teadmistega inimesi.
Et rannikukaitse teema vajas põhimõttelisi lahendusi, palus merevägi vastuseid oma küsimustele kõrgematelt ülematelt. Otsusteni ei jõutud raskusteta, kuid nüüdseks on asjad edenenud ja hiljuti vabariigi valitsuse poolt vastuvõetud „Eesti sõjalise kaitse strateegia“ määratleb vastutusalad ka rannikukaitses. Nimetatud dokument sätestab rannikukaitse juhtivaks väeliigiks maaväe ning mereväele on antud selles osaleja roll. Seega on täna ülesandeks selgitada välja, milliste ülesannete täitmine jääb mereväele ja milline on maaväe juhtiv osa.
Rannikukaitsega seotud ametkonnad Eestis
Mereväe staabis on rannikukaitse kontseptsiooniga tõsisemalt tegeletud viimastel aastatel, kuid põhimõtteliste otsuste puudumise tõttu jäi see ikka lõpetamata. Sellealaseid kohtumisi on olnud nii piirivalve, Kaitseliidu kui ka kaitsejõudude peastaabi esindajatega. Küsimustega tegeleb ka kindralleitnant Johannes Kerdi juhitav töörühm, mis loodi kaitseringkondade küsimuste lahendamiseks. Mereväe seisukohalt peaks rannikukaitsekontseptsioon olema baasdokumendiks, mis määratleb erinevate ametkondade ülesanded ja vastutusala erinevate kriisifaaside korral. Rannikukaitses osalejateks on kindlasti kõik meie riigi kaitsestruktuuride, samuti paljude tsiviilorganisatsioonide esindajad.
Suur osa meie riigipiirist kulgeb meritsi ja seetõttu on piirivalve kindlasti nende küsimustega seotud. Ranniku ääres ja suurtel saartel paiknevad Kaitseliidu üksused ei pääse rannikukaitse küsimustest, samuti on sõltuvalt meie riigi suurusest tahes-tahtmata rannikuga seotud maavägi ning loomulikult merevägi, kelle peamiseks tegevuspiirkonnaks Eesti kaitsmisel on meri ja rannikualad.
Oht merelt ja vaenlase rünnaku eesmärgid
Ohte merelt ja merele on erinevaid, kuid vaenlase eesmärk on enamasti ühesugune. Loomulikult on võimalik, et vaenlane piirdub ainult merelise tegevusega, kuid sellele lootma jääda oleks naiivne.
Meredessantoperatsioonide peamiseks eesmärgiks on luua sillapea ja selle kaudu tuua sisse peajõud. Sellise operatsiooni eesmärgiks on strateegiliselt tähtsate piirkondade kiire vallutamine, mille tõttu dessandiks valitud sadam või ala peab pakkuma väga häid edasiliikumise võimalusi.
Vaenlane võib teostada operatsioone, mille eesmärgiks on saada oma kontrolli alla meile strateegiliselt tähtsaid piirkondi: vallutada sadamaid, saari või tähtsaid ühendusteid, tõkestades sellega mereliikluse ja meile võimaliku välisabi saabumise.
Vaenlase maavägede rünnakute aeglustumise korral võib eeldada tuletoetus –või toetusdessantoperatsioonide teostamist meie põhjarannikul, mille eesmärgiks on meie üksuste tagalateede äralõikamine, reservide sidumine lahingutega või isegi üksuste kottitõmbamine. Samuti võib vaenlane teostada dessantoperatsioone selleks, et kasutada meie territooriumi vahebaasina teatud piirkonna üle kontrolli saavutamiseks või rünnaku teostamiseks kolmandate riikide vastu.
Kõiki eelpool nimetatud operatsioone võib vaenlane teostada kombineeritult või ka õhu kaudu.
Rannikukaitse Eestis
Arvestades kasutadaolevate ressursside piiratust vajame rannikukaitses raskuspunktide kindlaksmääramist, mida kaitseme eriti tõhusalt. See aga eeldab väga head koostööd ja ülesannete jaotust erinevate ametkondade vahel. Mereväe osaks jääksid peale merelise tegevuse need rannikukaitse valdkonnad, mis on seotud laevade opereerimise ja baseerumisega.
Mereväe laevade hajutamisel tugisadamatesse on vaja tagada laevade varustamine ja täiendamine. Samuti peab olema kindlustatud turvalisus laevade saabumisel ja nende viibimisel tugisadamates. Sellised allüksused on mereväe tugisadamate kaitseüksused. Nende üksuste ülesandeks oleks laevade baseerumise ja logistika julgeoleku tagamine baasides ja tugisadamates. Sõnastatuina kõlaksid need ülesanded järgmiselt:
- Baaside ja tugisadamate valve ja kaitse;
- Logistika julgeoleku tagamine;
- Otseste rünnakute tõrjumine maalt, merelt ja õhust.
Nimetatud allüksused õpetatakse välja Mereväebaasis ja formeeritakse kriisiolukorras mereväe koosseisu. Nende kaitse alla jäävad mereväe määratud sadamad. Nende sadamate kaitset, mida mereväe laevad otseselt ei kasuta, korraldaksid Kaitseliidu üksused.
Eesti rannikul on üle 1500 saare ja laiu. Osa nendest jäävad kaugemale avamerele ja suuremate sadamate peamiste sissesõidufaarvaatrite vahetusse lähedusse. Sellega saame võimaluse luua rannikukaitsele sügavust, aga samas annab see ka vaenlasele võimaluse võtta kontrolli alla meie peamiste sadamate sissesõiduteed, teostada luuret ja diversiooni. Kuna saared jäävad laevade tegevuspiirkonda, vajab merevägi kontrolli nende üle ning juhul, kui vaenlane on kontrolli endale haaranud, peame suutma nad saartelt välja tõrjuda. Need üksused peaksid olema tugeva tulejõuga, kuid kerge relvastuse ja hea mobiilsusega ning lähtuvalt oma ülesannetest võimelised liikuma nii maal kui ka merel.
Skandinaaviamaades on sellisteks üksusteks rannikujäägrid. Nende ülesanneteks on saarte kaitsmine ning vaenlase kontrolli all olevate alade tagasivõtmine ehk vastutusala siseste vasturünnakute teostamine. Selle alla kuuluvad ka vaenlase luure- ja diversioonigruppide hävitamine ning väljatõrjumine saartelt.
Selline tegevus vajab head ajastust ning koordineeritud juhtimist, et tagada saarte kontrolli alla võtmise ja laevade tegevuse sünkroonsus. See eeldab ka erinevate ametkondade vahelist head koostööd, kuna juba rahuajal teostatakse järelvalvet suurematel saartel ja nad on piirivalve poolt mehitatud. Samuti ei ole välistatud, et sellealaseid ülesandeid võiks sõjaolukorras täita Kaitseliit.
Rannikukaitse arengusuunad mereväes
Rannikukaitse tegevuse esmaseks suunaks peaks olema sadamakaitse allüksuste tootmine reservi. See on ülesanne, millega mereväe staabi- ja baasikaitse kompanii on seni ka tegelenud. Nüüdseks, kui ülesanded on täpsustunud, on vajalik need korrektselt formuleerida, täiendada õppekavasid puuduvate elementidega ja korraldada korralik reserviarvestus. Samuti tuleks käivitada nn rannikujäägrite väljaõpe ja nende allüksuste tootmine reservi.
Järgmiseks sammuks rannikukaitse arengus peaks olema relvastuse hankimine, mille laskekaugus ulatub laevade tegevuspiirkonda. Sellisteks relvadeks on raketid ja rannakaitsesuurtükid. Nende üksuste ülesanneteks on merelt teostatava dessandi tõrjumine ja meie poolt veesatud miiniväljade kaitsmine vaenlase miinitõrjeüksuste tegevuse eest. Kuna siinjuures on tegemist terve relvasüsteemi kompleksiga, mis sisaldab endas info hankimise, jälgimise (seire), tulejuhtimise ja relvastuse komponente, ei peatuks ma praeguses artiklis sellel pikemalt.
Kokkuvõtteks
Rannikukaitse on valdkond, millesse on haaratud mitmed tegevusalad. See nõuab head koordineerimist ja ühtset juhtimist. Viimane aga eeldab paljude ametkondade väga head koostööd ja üksteisemõistmist. On hea, et esimesed sammud ülesannete määratlemisel on astutud. Loodetavasti jätkub kõigil osapooltel selle valdkonnaga tegelemiseks kannatust ja huvi.
Peeter Ivask
leitnant
Mereväestaabi Operatiivjaoskonna ülem
(Lisatud 27.01.2014. Esmakordselt avaldatud ajakirjas „Sõdur“ 2 (29) 2001)