Johan Pitka on oma kompromissitusega, tegevusega Vabadussõjas, taastulemisega 1944. aastal ja salapärase kadumisega pälvinud legendaarse kangelase koha Eesti ajaloos. Eelkõige tuntakse teda „Vabadussõja hingena“, väsimatu Eesti iseseisvuse eest võitlejana Vabadussõjas, kus ta korraldas Kaitseliidu juhina esimest sõjalist vastupanu 1918. aasta novembris, soomusrongide ja soomusautode ehitamist, piirivalvet ning mereväge. Sõja ajal oli kogu riiklik mereasjandus tema kui Merejõudude juhataja vastutuse all. Üldjuhtimisele lisaks jõudis ta käia kõikidel laevastiku lahinguoperatsioonidel, juhtida Eesti väekoondist Krasnaja Gorka operatsioonil ja tegutseda 1919. aasta talvel koos Meredessantpataljoniga lõunarindel. Sama tuntud on tema püüd 1944. aastal Eesti sõjaväge ja riiki taastada. Vabadussõja eel ja järel ettevõetust, näiteks Tallinna Merekooli asutamisele kaasaaitamist ja katsest rajada Eesti asundus Kanadas, teatakse vähem.
Johan Pitka ise on kirjutanud viis köidet ladusas tekstis mälestusi. Teiste autorite sulest pärinevaid kirjutisi on sadu. Kõige kiuste on ülevaade Pitka arengust ja tegevusest ebaühtlane. Paljud autorid on kasutanud allikana Pitka enda mälestusi ning mitmed lüngad ja vead on juba nendest pärit. Enim on muidugi kirjutatud Vabadussõja perioodist. Rohkem on, eelkõige tänu Pitka enda mälestustele, kajastamist leidnud tema noorusiga. Pärast taasiseseisvumist on kirjutatud tema tegevusest 1944. astal ja kadumisest sama aasta sügisel. Sinna vahele jäävad sündmused on hoopis vähem uuritud. Erand pole siin Pitka isegi: oma mälestustes libiseb ta astatest 1907-1918 üsna pealiskaudselt üle. Ometi on see periood väga oluline Pitka arengus, sest just sellesse perioodi jäävad mitmed Eesti jaoks olulised ettevõtmised ja just sel ajal kujunes Pitkast rahvajuht ja tunnustatud autoriteet.
Reet Naber ongi seadnud eesmärgiks just selle seni üsna varjule jäänud perioodi valgustamise Johan Pitka elus. Nagu ta ise tunnistab, oli tema eesmärk välja selgitada, kuidas Pitkast sai Pitka või „kuidas sai võimalikuks, et vaid merekooli haridusega, aastaid kodunt eemal olnud ning merd sõitnud ja mõni aasta Inglismaal laevandusettevõtet juhtinud mees tuli äkki Tallinna, asutas siin paar seltsi ja laevaühisuse, oli siis Kaitseliidu looja ja hakkas 1918. aasta novembris peaaegu kogu Eesti elu korraldama“. Taustana on tutvustatud Eesti merenduse olukorda XX sajandi algul. Alles kirjastuse palvel on lisatud Vabadussõda ja järgnevat puudutavad peatükid. Oma ülesande täitmiseks on Reet Naber lisaks mälestustele ja varem ilmunud käsitlustele läbi töötanud hulgaliselt arhiivimaterjale ja tolleaegseid ajalehti-ajakirju. Kasutamata jäänud välismaal leiduvad allikad, ainsaks erandiks on väljavõtted Pitka reservõppuste kohta 1899. aastal.
Johan (kirikukirjades Juhhan) Pitka sündis 7. veebruaril 1872.aastal. 18aastasena läks ta merele. Tahtmine selleks pidi olema suur, sest teekond kodunt Tallinna kestis enam kui päeva ja kahel varasemal aastal santsu saada ei õnnestunud. 1904. aastal siirdus ta Inglismaale. 1907. aastal lõpetas Pitka meresõidud ja hakkas tegutsema laevamaaklerina. Oma mälestustes kirjutab ta, et see aeg oli tema jaoks väga oluline, sest nii õppis ta lisaks varasematele kogemustele tüürimehe ja kaptenina tundma ka merenduse maapealset poolt ning sõlmis olulisi tutvusi. Samal aastal alustas Pitka ühiskondlikku tegevust, üllitades mitmeid, eelkõige merenduse teemalisi artikleid Eesti ajalehtedes. Seejuures rõhutas ta eriti merenduse, merehariduse ja ühistegevuse tähtsust. 1909. aastal üritas ta asutada Eesti Laeva-Osaühisust, kuid tegelikult tööle see organisatsioon ei hakanud. 1911. aastal tuli Pitka tagasi Eestisse, asutas kaks edukat äriettevõtet: Merekaubanduse ühisuse Joh. Pitka & Ko. ning Tallinna Laevaühisuse ja hakkas senisest veelgi aktiivsemalt avalikus elus kaasa lööma. Enne Vabadussõja algust jõudis ta osaleda Vene sõjaväele laevade rekvireerimise komisjonis, Tallinna linnavolikogus, Tallinna Eesti Liidu loomisel, Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogus, Eestimaa rahvuskongressil, Eestimaa Päästmise Komitee moodustamise koosolekul, säilitada Balti Päästeseltsi Eesti kapitalile, käivitada Laevasõidu ja Mereasjanduse Seltsi „Laevandus“, ärgitada Tallinna Merekooli asutamist, toetada (sealhulgas ka majanduslikult) rahvusväeosade ja välisdelegatsiooni loomist, asutada Tallinna Omakaitse, millest sai alguse Kaitseliit ja palju muud. Iseseisvuse väljakuulutamisest Haapsalus 20. veebruaril 1918 ja hukkamisest enamlaste poolt jäi väga vähe puudu. Pitka teenete loetlemine Vabadussõjas pole siinkohal vast vajalik. Pärast Vabadussõda üritas ta Eesti sisepoliitikas kaasa lüüa, kuid pettus peagi ja emigreerus Kanadasse. Eesti asunduse loomine Kanadas ebaõnnestus samuti. 1930. aastal pöördus ta Eestisse tagasi, pidas mitmeid ameteid ja juhtis Eesti suurimat üldrahvalikku aktsiooni, allveelaevade ehitamiseks ja neile relvade muretsemiseks vajalike vahendite kogumiseks moodustatud Allveelaevastiku Sihtkapitali. 1940. aastal õnnestus tal ühena viimastest Eestist lahkuda. 1944. aastal pöördus ta Eestisse tagasi, et isesisvus veelkord taastada, kuid ebaõnnestus ja jäi kadunuks.
Tuleb igati nõustuda Reet Naberi väitega, et Pitka kaasatus ja roll ühiskonna ja riikluse alustugede ettavalmistamises juba enne Vabadussõda on olnud hämmastav. Nimetagem näiteks Tallinna Laevaühisuse ning Laevasõidu ja Merikaubanduse Edendamise Seltsi „Merendus“ asutamist, Balti Päästeseltsi ostmist, Tallinna Merekoolile asutamisele kaasaaitamist, Omakaitse loomist ning rahvusväeosade formeerimisel osalemist. Kõik need ettevõtmised said baasiks aitasid luua baasi tulevasele Eesti riigile. Huvitaval kombel on Pitka merenduse olukorda ja arengut puudutavad artiklid ka praegu väga päevakohased. Mõne neist võiks ainult kirjaviisi tänapäevastades uuesti välja anda. Tõdemusele “Tõesti kurvastav nähtus on, et meie rahva majanduse tundjad, selle asja arendajad ja teenäitajad poole nägemisega on! Ärgu pandagu pahaks ega võetagu vihaks, et nii ütelda julgen, aga võetagu meie kodumaa kaart ette, küllap siis nähakse, et ma asju sugugi liialdanud ei ole, vaid tagasihoidlikult tõtt ütlen. Meie kodumaa suuremat osa piiri puudutab meri, sääl leiduvad järved ja jõed. Et seda tähtsa maa seisukorda rahva majanduses tähele ei panda, on selge, sest kus ja millal on püütud nimetatud tegelaste poolt rahvale sellest selgust tuua ja näidata, kui tähtis üleüldse meie meri ja veeteed on.”, oleks paljud merendustegelased valmis praegu kahe käega alla kirjutama. Pitka pakkus välja ka lahendusi olukorra parandamiseks, sisuliselt töötas ta välja Eesti merenduse arendamise kontseptsiooni.
Reet Naberil on õnnestunud nii mõndagi uut avalikkuse ette tuua. Heaks näiteks on fakt, et Vabadussõja suurel väejuhil ja admiralil Pitkal sõjaline väljaõpe sisuliselt puudus, piirdudes 42-päevalise reservõppusega kaptenitele, tüürimeestele ja lootsidele! Isegi lipnikueksam jäi tal tegemata ja sõjaväeline auaste saamata. Puudus ka igasugune huvi Venemaa eest sõdimise vastu. Tõenäoliselt oli see üheks põhjuseks, miks ta 1904. aastal Inglismaale kolis. Iseseisva Eesti sõjajõudude loomine Omakaitse sees, sisuliselt nii kommunistide kui Saksa okupatsioonivõimude silma all, on samuti paljudele teadma. Ebaõnnestunud katsetest selle abil enamlaste võim Eestis juba 1917. aasta talvel kukutada, teatakse veel vähem. Kuigi laialt pole tuntud ka Pitka ja tema firmade materiaalne panus Eesti sõjaväe ülesehitamiseks.
Kui autorile midagi ette heita, siis seda, et autori enda esitatud küsimus, kuidas omandas Pitka enne Vabadussõda sellise autoriteedi ja tutvused, mis võimaldasid tal Vabadussõja algul nii palju ettevõtmisi edukalt käivitada, jääb ikkagi selge vastuseta. Võib-olla on see taotluslik: autor on toonud esile faktid ning jätnud spekulatsioonid ja analüüsi teiste hooleks. Pikemat selgitust oleks väärinud ka see, kuidas kaotas Pitka oma Tallinna Laevaühisuse aktsiad. Samuti jäi selgusetuks, kellele kuulub raamatu pealkirjaks olev deviis „ausa tahtega isamaa heaks!“.
Reet Naber suhtub Pitkasse ilmse poolehoiuga ja eks selleks ole ka põhjust. Siiski ei salga ta maha ka Pitka vigu ja ebaõnnestumisi. Näiteks lõppesid Krasnaja Gorka operatsioon ja Eesti asunduse rajamine Kanadasse fiaskoga. Ka Eesti Laeva-Osaühisus õnnestus asutada alles teisel katsel. On väidetud, et Pitka tegevus 1944. aastal pigem takistas eesti üksuste koondamist Eesti Rahvuskomitee juhtimisel. Tundub, et Pitka võttis pahatihti ette rohkem kui lõpule viia suutis. Juhan Luiga sõnul olnud ta suur algataja ja nõrk läbiviija, suurepärane partisan, aga halb strateeg. Tuleb tunnistada, et tal oli kehv iseloom, „kange ja õiglustnõudev“. Küllap seepärast vahetaski ta nooruses tihti laevu ja läks ka hiljem paljude inimestega tülli. Rudolf Schilleri kõrvaletõrjumine mereväe ülema kohalt võis olla sõjalisest vaatepunktist hädavajalik, kuid inimlikust vähemalt inetu. Mati Kröönström väidab, et 1919. aasta talveks oli Pitka enamiku mereväe ohvitseridega tülli läinud ja see, aga mitte kurnatus sundis ta Merejõudude juhataja kohast loobuma. Pitka oli vilets parlamentäär. Ta ei viitsinud ega osanud nõukogudes töötada, küll aga suutis enda ümber koondada ustavaid ja tegusaid mehi, kes suutsid kriisisituatsioonis paljutki korda saata. Vabadussõja eripärastes oludes oli „partisanidest“ tõenäoliselt rohkem kasu kui süsteemselt tegutsejatest. Võib-olla just ülalnimetatud omaduste pärast on Pitka kuulsus mõneti Pätsi, Laidoneri ja ka maaväe kindralite varju jäänud. Aga võibolla on põhjuseks hoopis „maarottide“ ignorantsus merepealsete asjade ja selle valdkonna tähtsuse suhtes.
Kokkuvõttes on „Johan Pitka. Ausa tahtega isamaa heaks!“ raamat, mis väärib lugemist. See toob esile mõndagi uut ja tutvustab Vabadussõja kangelast Johan Pitkat seni tundmatust küljest.
Taavi Urb