15 jalga kiilu all: 75 aastat suurtükilaeva “Meeme” hukkumisest.
Tänavu 14.novembril (Toimetaja märkus: artikkel avaldati esmakordselt 1999. a) saab täis kolmveerandsada aastat meie Merejõudude ühest mustemast päevast – lahingumiinide traalimisel hukkus suurtükilaev “Meeme”. Eesti Riigiarhiivis säilitatavad dokumendid lubavad meil selle kurva sündmuse käiku meenutada.
Miks tegeles suurtükilaev miinitraalimisega?
Selle kauge aja peale tagasi vaadates ei ole ilmselt ülearune selgitada, miks tegeles sellel 1924.aastal miinitraalimisega suurtükilaev, kas Merejõududel miinitraalereid ei olnudki, milline oli meie vete miiniohtlikkus sel ajal jne.Neile kerkivatele küsimustele vastamiseks on kõigepealt vaja ära märkida olulisemad momendid Eesti Vabariigi miinitraalimise loost.
Miine täis rannikuveed saime pärandina I maailmasõjast, Vabadussõja ajal meie merejõudude, aga ka inglasted ja venelaste poolt veesatud miinide arv on suhteliselt väike võrreldes eelneva sõja käigus veesatute üldarvuga.
1918.aasta novembris, kui algas Eesti Merejõudude formeerimine, seati selle organiseerija , 2.järgu kapten Rudolf Schilleri poolt kokku esimesed miinitraalimise kavad. Praktilise miinitraalimiseni jõuti 19.01.1919 , kui loodud üksus nimega Traalimise Ekspeditsioon alustas nelja miinitraaleriga tööd Paldiski lahes. 15.03.1919 formeeriti see ümber iseseisvaks üksuseks Traalerite Divisjon ja aja jooksul suurenes ka miinitraalerite arv, aga 15.jaanuarist 1921 Merejõudude koosseisust Traalerite divisjon likvideeriti. Kaubandus-Tööstusministeeriumi Mereasjanduse Peavalitsusele anti üle 14 miinitraalerit ja üks baaslaev koos erivarustusega ja selle Traalimisosakond alustas vabapalgalise isikkoosseisuga tegevust 1.märtsist 1921.Reorganiseerimise põhjuseks toodi majanduslikud kaalutlused.
1922.aasta mais moodustati kaks rahvusvahelist miinitraalimiskomisjoni, millest üks asus Berliinis ja teine Petrogradis. Eesti osales mõlema komisjoni töös. Kindlaks olid määratud osalejate miinidest puhastamise merealad ja tööde käigust informatsiooni vahetamise ja avalikustamise kord. Saksamaa oli 1921.a. juulis alustanud oma miinitraaleritega tööd Läänemeres, sealhulgas ka Soome lahe suudmes ja meie saarte läänerannikul.
Miinitraalimisorganisatsioon pole vajalik.
Eesti oli temale määratud alad läbi traalinud 1922.aasta sügiseks, navigatsiooni lõpuks. Aastatel 1919-1922 olid Eesti miinitraalerid läbi traalinud 1679 ruutmiili ja leidnud ning hävitanud 633 miini.Nüüd tuldi järeldusele, et miinitraalimisega tegeleva organisatsiooni järgi enam üldse vajadust ei ole ja Mereasjanduse Peavalitsuse Traalimise Osakond likvideeriti 1.maiks 1923. Tööle jäeti ainult üks minöör, kelle kohustuseks oli hävitada neid miine, mida meri endiselt päris ohtralt tõi randadesse. Osakonna likvideerimisel anti Merejõududele üle ainult traalimisvarustus ja miinitraalerid “Kalev”, “Olev ” , “Tahkona” ja “Lehtma”.Enamus laevu, sealhulgas suuremad miinitraalkerid “Suurop” ja “Ristna” jäid Teedeministeeriumi alluvusse. Osa aluseid anti ka Siseministeeriumi Piirivalve Valitsusele.
Kuid peagi selgus, et miinitraalimisorganisatsiooni likvideerimisega oli kiirustatud. Juba 5.mail 1923 pöördus teedeminister K.Kark ( alates 22.05.1922 oli Mereasjanduse peavalitsus Teedeminitseeriumi alluvuses) sõjaministri kindralmajor J.Sootsi poole palvega teha korraldus Soela ja Voosi laevasõidukanalite läbitraalimiseks. Selgunud oli, et Traalimise Osakond oli need läbi traalinud ainult 10 jala ( 3 m) sügavuseni, samal ajal kui kanalitest läbi sõita oli lubatud laevadel süvisega kuni 15 jalga (4,5 m).
Vastav korraldus jõudis Merejõudude Staapi.
Käsk selge, kuid kuidas seda täita?
Oli tekitatud miinitraalimise probleem tänu riigi juhtkonna ühekülgsele, ainult majandusliku poole esiletõstmisega nii mõnegi riigikaitselise küsimuse lahendamisel. Tulemusena ei olnud meil rivis ühtegi miinitraalerit ja lisaks sellel oli enamus selle eriala spetsialiste lahkunud teenistusest seoses koosseisude koondamisega juba 1921.aastal. Merej+ududele üle( tagasi) antud miinitraalerid olid reservis ja mehitamata, peale selle vajasid hädasti remonti.
Nii langetati otsus rakendada traalimistöödel suurtükilaevad “Mardus” ja “Meeme”, sest hetkel olid need selleks tööks kõige sobivamad, peamiselt üks asjaolu: nende 2,1-meetrine süvis. 18.juunil 1923 said nende komandörid korralduse Soela ja Voosi laevasõiduteed läbi traalida. Juba 26.juunil teatati Tallinna, et Soela on läbi traalitud. Veidi hiljem jõuti samale tulemusele Voosis. Miine ei leitud.
1923.aasta septembris ja oktoobris osalesid mõlemad laevad Kassari lahes torpeedopaadi A-32 (hilisem “Sulev”) ülestõstmisel.
1924.aastal muutus olukord veelgi keerulisemaks: ilmnes, et mõned miiniväljad on üldse läbi traalimata. Maailmasõja ajal pandi enamus miine veepinnast 2,5-5 m sügavusele pealveelaevade vastu. Kuid samal ajal allveelaevade aktiivne kasutuselevõtt tõi päevakorda vajaduse ka nende vastu võitlemiseks. Selleks võeti samad miinid. Kuna 1916.aastal olid Saksa allveemiiniveeskajate lahinguretked ulatunud Soome lahes peaaegu Kroonlinna alla, siis pani Vene laevastik 1917.aastal nende vastu välja Naissaare piirkonnas ankrumiine 9m,19m, 27 m ja sügavamalegi merepinnast. Informatsiooni neist miiniväljadest saadi millegipärast alles 1924.aastal, ja sedagi Soomest.
Aastatel 1919-1922 oli miine traalitud traalikäiguga veepinnast 6-12 m sügavusel, peamiselt 9 meetri peal. 19m ja 27 m sügavusel olnud miine traalid lihtsalt ei haaranud. Tulemuseks oli, et mitu aastat sõitsid laevad rahumeeli üle miiniväljade.
Vajadus läbi traalida suured alad, eriti Naissaarest NW tingis otsuse reservist tööle rakendada miinitraalerid “Kalev”, “Olev”, “Tahkona” ja “Lehtma”. Viimased kaks olid küll eelmisel aastal ajutiselt üle antud Piirivalve Valitsusele, aga nüüd võeti need tagasi Merejõududesse. Kuid kõik neli laeva vajasid eelnevat kordaseadmist ja sellepärast läksid esialgu hoopis remonti.
Nii alustasid esimestena traalimistöid 21.juunil 1924 jälle “Mardus” ja “Meeme”. Neile oli abiks läbitraalitud ala toodritega tähistamisel Merejõudude Side ja Abilaevastiku Osakonna aurupaat nr 22.
2.juuli 1924 Merejõudude Juhataja päevakäsuga formeeriti ajutine laevade koondis Traalerite Salkkond, mille koosseisus olid “Mardus”, “Meeme”, “Kalev”, “Olev”, “Tahkona”, ja “Lehtma”. Ülemaks määrati kaptenmajor Joosep Pruun (VR I/3).
Praktilise lahingumiinitraalimise kogemuste omandamiseks viidi riviohvitseridele, peamiselt 1921.a. Mereväe Kadettide kooli I lennu lõpetanutele, sisse mõnenädalane rotatsiooniteenistus Salkkonna laevadel komandöride abidena.
Esimesena traaliti läbi miiniväli Kakumäest põhjas. Järgmisena võeti käsile Naissaarest NW-s ja lõpuks Naissaarest SE-s asuvad. Kõikidelt neilt miiniväljadelt saadi kätte kokku 189 miini ja neid lõhkes traalides veel 36 tükki.
Tööde käigus juhtus “Meemel” järjekordne õnnetus: 3.07.1924 sai traalipadruni plahvatuse tagajärjel surma laeva pootsman Roman Krimming.
Samal ajal jätkati informatsiooni kogumist endiste miiniväljade kohta ja sügisepoole saadi umbmääraseid teateid sellest, et Naissaarest NW on välja pandud miine suuremale sügavusele kui 27,4 m (90 jalga).
“Meeme” viimane traalimine.
Kuigi laevastiku selleaastane navigatsioon oli praktiliselt lõppenud, otsustati siiski teha kontrolltraalimine. Tallinnast Miinisadamast väljusid 14.novembril 1924 kell 07.45 “Mardus”, “Meeme” ja “Tahkona”. Kell 10.00 oldi kohal ja alustati traali sisselaskmist. Kell 10.25 algas traalimine halssidel 45° – 225° padruntraaliga sügavusel 48,7 m veepinnast. Traali vedasid omavahel parempoolsena “Meeme” ja vasakpoolsena “Mardus”. Viimase pardal oli ka Traalerite Salkkonna ülem. “Tahkona” pani välja toodreid ja pärast traalimishalsi läbimist paigaldas neid ümber. Ilm oli tööks soodne : tuul NNE 2 m/s, merel ummiklainetus.
Selgus, et saadud informatsioon vastas tõele. Esimese ja teise halsiga saadi kätte 3 miini, mis pärast traalipadrunite lõhkemist kerkisid pinnale. Need tehti kahjutuks , toodi “Tahkona” ja laevapaatidega “Marduse” juurde, ja ilma et traal oleks välja võetud, tõsteti selle ahtritekile.
Kolmanda halsi lõpus lõhkes veel üks traalipadrun, kuid veepinnale midagi ei kerkinud. Tehti “saagimist”: üks laev jäi seisma, teine liikus edasi, siis jälle vastupidi.Sellist manööverdamist korrati mitu korda, kuid tulemusi polnud. Veepinnale midagi ei kerkinud ja uusi traalipadrunite plahvatusi ei toimunud. Poide järgi otsustades tundus, et traal jookseb normaalselt. Läbiti veel neljas halss ja kell 14.30 andis kpt-mjr Pruun korralduse traal välja võtta.Esialgu tuli traal välja kergelt, kuid peagi jäi “Meeme” tahapoole ja tema peal muutus sissevõtmine raskeks, mehi traalivintsi väntadel tuli sagedamini vahetada. Selgus ka, et esimene laevapoolne traaliraskus on ära kadunud ja teine traalipadrun lõhkenud. Traal jooksis vertikaalselt klüüsist alla ja välja tuli pinge all tollhaaval. “Meemel” võeti välja üks traaliraskus, kuus traalipadrunite looka ja 3 traalipoid.Kuuelt loogalt võeti maha ainult 4 traalipadrunit , üks oli lõhkenud ja üks kadunud. Samal ajal oli “Meeme” vööriga “Marduse” ahtrile nii lähedale kandunud, et osa laevade meeskondadest oli sunnitud laevu pootshaakidega teineteisest eemal hoidma.
Ühel hetkel tundus, et “Meeme” traal oleks nagu millestki vabanenud, pinge kadus ning sissevõtmine muutus kergemaks. Seda aga lühikest aega. Kell 15.10 toimus plahvatus. Tõusis 30-40 m kõrgune kollaksamust suitsu ja vee sammas, mis mõneks sekundiks laeva kinni mattis. Laeva ahtriosa tõusis tohutu jõu mõjul üles ja lükati edasi. Eespool oleval “Mardusel” paisati jalust maha kõik tekil olijad. Kui sammas maha vajus ja “Meeme” nähtavale ilmus, oli pilt järgmine: ahtrimast on kadunud, laeva vöörtääv veest 3-4 jalga normaalsest rohkem väljas, ahtiosa masinakapini vee alla vajunud. Laeva ümber oli meri täis igasugust risu ja prahti, mille sees appi hüüdvad inimesed.
Plahvatuse hetkel oli laeval 23-liikmeline meeskond.
Kõige lähemal plahvatuse epitsentrile olid ahtriosas töötanud meeskonnaliikmed. Ahtris reelingute juures juhtis lipuvardast kinni hoides traali väljavõtmist komandöri abi mereväe nooremleitnant Karl Haberman. Pool meetrit lipuvardast vasaku poordi poole oli rinnuli reelingutel klüüsi kohal pootsmani kt ajateenija Johannes Kompa, kes samuti jälgis traali veest väljatulekut ja võttis lookadelt enne klüüsi jõudmist traalipadruneid maha.Kompa taga seisi komendor Johannes Karus, kes võttis traalipadrunid vastu ja paigutas kasti ning peale selle võttis läbi klüüsi tekile tõmmatud traalilt raskused. Neist mõne meetri kaugusel vasaku poordi reelingute juures töötas signalist G.Hall, kes pooordi tagant poisid välja võttis. Traalvintsi väntadel töötasid kolmes vahetuses varahoidja,üleajateenija K.Saarepera, ajateenijad J.Faltis, E.Leiberg, J.Nilsen, H.Põder ja J.Mikk. Traalvintsi ja masinakapi vahel oli ajateenija J.Tenneberg, kelle ülesandeks oli vintsitrumlilt mahatuleva traalvintsi tekil puhti kokkusebimine. Tekil masinakapi juures seisi hetk enne plahvatust masinaruumist välja tulnud mehaanik (eraisik) P.Wiidik. Komandör, vanemleitnant Willem Granfeldt oli tulnud ahtrist ja hakanud trepist käigusillale minema, et hinnata olukorda seoses laevade ohtliku lähenemisega.
H.Haberman ja J.Kompa viskas plahvatus kõrgele õhku ja paiskas parda taha. Karus jäi kadunuks. Kergelt haavata ja põrutada said Hall, Tenneberg, Leiberg, Põder, Mikk,Wiidik ja Granfeldt. Teised said põrutada.
Imekombel pääsesid ainult põrutusega ahtri eluruumis allohvitseride kajutis olnud olnud kergelt haige masina vanemallohvitser V.Waimann ja samas viibinud sanitaar R.Nimmerfeldt. Neile langesid peale kajutite vaheseinad, ruumide sisustus oli segi paisatud, vesi tungis sisse. Nad suutsid siiski läbi trepikäigu tervelt üles tekile tulla.
Masinaruumis vahis olnud kütja Leppik ja II j madrus Borgmann said kergelt põrutada. Kuna tekilt oli kuulda kisa “Laev upub!”, jätsid nad katla auru alla ja ronisid mõlemad tekile .
W.Granfeldti oli plahvatus heitnud parda taha ja ta oli kõvasti põrutada saanud. Hiljem ta mäletas, et oli suutnud omal jõul laevalöe tagasi ronida, kasutades mingi poordist alla rippuva otsa abi. Mees toibus alles “Marduse” tekis, kui see oli “Meemest” juba eemaldunud.
Päästmine
Pärast plahvatust andis “Tahkona” käigu, tegi vasakpoordi tsirkulatsiooni ja sõitis “Meeme” ahtri taha. Vette loobiti päästevahendeid ja hakati veesolijaid pardale tõstma. H.Haberman suudeti viimasel hetkel, kui ta hakkas juba põhja vajuma, pootshaagiga pardale tõmmata. Kokku päästeti veest 11 meest, paadiga võeti “Meemelt” maha kaks ja 9 jõudis kohe pärast plahvatust “Meeme” vöörist “Marduse” ahtritekki hüpata.
Kuna selgus, et katel jäi auru alla, kardeti selle plahvatamist, kui masinaruumi tungib vesi. “Mardus” raius traali läbi ja ja eemaldus “Meemest”. “Tahkona” tuli ta poordi ja andis üle päästetud. Traalerite Salkkonna ülem kpt-mjr Pruun ja “Marduse” komandör kpt-mjr K.Lensment pidasid nõu ning otsustasid jätta “Meeme” juurde “Tahkona” ja saata “Mardus” haavatutega Tallinna, põhjendades seda sellega, et seal on paremad võimalused nende paigutamiseks. Arusaamatuks on jäänud aga see, miks J.Pruun ei jäänud “Tahkonale”, et võtta “Meeme” päästetööde juhtimine enda peale, vaid lahkus Tallinna.
Pärast “Marduse” lahkumist sõitis “Tahkona” “Meeme” poordi. Sealt hüppasid masina vanem allohvitser Viktor Kaup ja kütja vanem allohvitser Robert Särglep teisele laevale ning läksid alla masinaruumi.
Üldpilt oli järgmine: “Meemel” oli diferent ahtri umbes 10°-12°, masinaruumi ahtripoolne veetihe vahesein pidas vett ainult osaliselt (peamasina võlli juurest tuli vesi sisse), veetase masinaruumi ahtripoolses osas oli 1 meeter üle põrandaplaatide, katlaesine oli kuiv, puust peatekk oli ühenduskohast ahtripoolse metallist veetiheda vaheseinaga lahti ja liikus lainetuse mõjul, sealt lõi laine vett sisse.
Katlast lasti aur välja ja koldes kustutati tuli. Prooviti käima panna kuivenduspumpa, kuid kuna kumbki mees laeva süsteeme ei tundnud, jäi see tagajärjeta. Peaülesanne sai siiski täidetud, plahvatus oli ära hoitud. Laevale kinnitati veel puksiirots ja mehed läksid tagasi oma laeva.
15.25 alustas “Tahkona” “Meeme ” pukseerimist 1,5-sõlmega.
“Tahkona” komandör otsustas “Meeme” esialgu pukseerida madalasse vette Naissaare alla ja siis ümber saare põhjaotsa Naissaare sadamasse. See ei õnnestunud. Kell 17.30 vajus “Meeme” vasakule külili , siis pöördus vertikaalseks käigusilla tasandil ja vajus ahter ees põhja. “Tahkonalt” raiuti puksiirots läbi. Laev jäi uppumiskohta veel pooleks tunniks, tähistas “Meeme” uppumiskoha poiga, tõstis pardale veepinnale kerkinud signaallippude kasti koos lippudega ja lahkus Tallinna poole kell 18.00. Kella 19.00 ajal kohtas “Tahkona” Suurupi ja Viimsi liinide ristumiskohas Tallinnast appi saadetud “Laenet”. (“Marduselt” ei olnud suudetud õnnetusest Tallinna teatada , sest nende radist oli ainsana “Marduse” meeskonnast vigastada saanud ja Naissaarel Lõunaküla lähedal olnud Rannakaitsepatarei nr 4 ülemale saadi sõna saata juhuslikult merel kohatud kaluriga, kes sinna teatega aerutas.)
Tallinnas ootasid kail sanitaarautod, kes toimetasid kannatadasaanud Sõjaväe Haigemajasse, kuid Habermani see enam ei aidanud ja ta suri sama päeva öösel kell 24.00.
S/l “Meeme” hukkumise asjaolusid määrati selgitama s/l “Lembit” komandör kaptenmajor Rudolf Gildeman. 17.novembril esitas ta ülekuulamiste materjalid ja juurdluse kokkuvõtte.
18.novembril 1924 toimus s/l “Meeme” ja kadumajäänud komendori Johannes karusele viimane auavaldustseremoonia. Kell 12.00 andis “Meeme” hukkumise kohal 59°35,8 N 24°26,0 E t/p “Sulev” kolm aupauku suurtükist. Samal ajal olid Miinisadamas kõikidel Merejõudude laevadel lipud langetatud poolde vardasse, laevade ja Ekipaazi meeskonnad üles rivistatud, orkester mängis leinamarssi.
19.11.1924 moodustati komisjon plahvatuse ja laeva hukkumise põhjuste selgitamiseks. Eeluurimise materjalide läbitöötamise ja vajalike arvestuste tegemise järel esitas komisjon oma otsuse 26.novembril 1924:
1. Plahvatuse põühjuseks oli tõkkemiin, mis traali väljavõtmisel selle puudutusest lõhkes;
2. Miin ei plahvatanud vahetus kokkupuutes laevaga , vaid selle ahtri all, kusjuures laeva kiilu ja miini vahel oli vähemalt 15 jalga (4,57 meetrit) vett.
3. Plahvatuse mõjul sai laeva ahter niivõrd purustatud, et kõik ruumid kuni masina shotini täitusid, selle tagajärjel sai laev niivõrd suure trimmi, et tema ujuvus ja pikipüstivus minimaalseks muutusid. Komisjon loeb laeva päästmist kasutadaolevate abinõudega võimatuks ja riskantseks.
Merepõhjas 55 m sügavusel on “Meeme” vrakk senini.
Peedu Sammalsoo
Avaldatud ajakirjas “Meremees” 1999.a. nr 17-18 lk 34-36.
Fotod: “Meeme” Loksa all.