Mereväestrateegia ja geopoliitika suurmeister kontradmiral Alfred Thayer Mahan1 on hästi öelnud: “Ülekaal merel kaubanduse ja sõjalaevastiku abil tähendab domineerivat mõju maailmas [—] ja on peamisi riigi mõjuvõimu ning õitsengu materiaalseid elemente” (tsit. Livezey 1981: 281–282). Umbes kolm sajandit enne Mahanit ütles Tema Majesteedi teener Sir Walter Raleigh,2 et “see, kel on ülekaal merel, omab ülekaalu kaubanduses, ning see, kes on maailmakaubanduse isand, on ka maailma rikkuse isand” (tsit. Padfield 1999: 1–2). Niisiis võib ka öelda, et põhiliselt mittemerelise ja maismaast piiratud Nõukogude impeeriumi lõplik kokkuvarisemine pika 20. sajandi lõpul oli lihtsalt merelise võimu strateegiliste eeliste viimane tõestus.
Nagu enamik realistidest strateege, uskus ka Mahan, et rahvusvaheline poliitika on võistlus selle nimel, kes saab mida, millal ja kuidas. Võistlus võis käia territooriumi, ressursside, poliitilise mõju, majanduslike eeliste või normatiivsete huvide (väärtuste) pärast. Võistlejad olid traditsiooniliste rahvusriikide juhid. Sõjaja merevägi olid nende peamisi poliitika elluviimise vahendeid.
Üldiselt tähendab mereline võim3) merejõude ja rannakaitset, merendussektorit ning sellega seotud tööstusharusid, ning kus kohane, ka maaväe ja õhujõudude toetamist. Siiski on mereline võim midagi enamat: see on geograafia, -poliitika, -strateegia, -ökonoomika ja -kultuur; see on riigi merel tuginev võimekus otsustada või mõjutada sündmusi, nende kulgu ja arengut nii merel kui ka maismaal. Või nagu Sir Julian Corbett4 kunagi ei väsinud ütlemast, ei ole merelise võimu tõeline olemus mitte niivõrd merel toimuv, vaid pigem see, kuidas ta mõjutab sündmusi maismaal (1988 (1911): 67).
Tõepoolest, viimastel aastatel on aset leidnud märgatav muutus merestrateegia ja geopoliitika rõhuasetuses: kui siiamaani kõneldi jõust merel (merejõud), siis on üha enam kõneaineks saanud jõu kuvamine merelt maale. Nimelt on mereline võim “enamat kui hallid kerenumbritega laevad” (Till 2006 (2004): 2)! Mereline võim hõlmab ka teiste väeliikide panust, et mõjutada sündmusi merel, aga ka merejõudude panust, et mõjutada sündmusi maal ja õhus. Lisaks hõlmab mereline võim peale merekasutuse mittesõjaliste aspektide (merekaubandus, laevaehitus ja -remont jms) samuti laia skaalat valdkondi, mis on seotud riigi strateegilise kultuuri, majanduse, poliitilise kultuuri ja poliitilise süsteemiga.
Eelnev on hea lähtekoht, et vastata näiteks küsimusele, kas Nõukogude Liit oli mereline võim või mitte. Kitsalt võttes oli Nõukogude Liit seda kindlasti: külma sõja ajal admiral Sergei Gorˇskovi5 nutikal juhtimisel oli Nõukogude Liidul esmaklassiline merevägi, mis oli võimeline piirama Ameerika Ühendriikide mereväe operatsioone; Nõukogude Liidul oli suur kaubalaevastik ja üks planeedi suurimaid kalalaevastikke; merega seotud hästi arenenud teadusharud, nagu okeanograafia, ning muljet avaldav laevaehitustööstus. Siiski ei olnud Nõukogude Liit mereline võim, otse vastupidi, ta oli tüüpiline kontinentaalvõim, Kontinentalmacht’i tõeline kehastus. Ja mitte ainult Punalaevastiku suhte tõttu teistesse väeliikidesse, vaid kontinentaalsele mõtteviisi tõttu, Kontinentaldenken’i tõttu, mis iseloomustas nii tema poliitilist süsteemi kui ka poliitilist ja strateegilist kultuuri.
Richard Harding on öelnud, et ajalooliselt on mereline võim sõltunud mitmest omavahel seotud tegurist nii mereväe sees kui ka väljaspool: “Mereväe tegelik tugevus sõltus tugevasti rahast, keskse juhtimise võimekusest, tegelike mereliste ressursside kvaliteedist ja kvantiteedist, laevadest, meremeestest ja ohvitseride korpusest, merelisest infrastruktuurist ja poliitilisest ning mereväelisest otsustamise headusest” (Harding 1999: 121).
Peter Padfield tegeleb seda tüüpi ühiskondade põhiomadustega, mis on sündidud merelise majanduse mõjul (1999: 3). Ta väidab, et mereline majandus loob eeldused, et riik võiks olla mõjuvõimas ning et merevägi võiks hästi edeneda. Mereline ühiskond
1) toetab arusaamist merekaubanduse tähtsusest ühiskonnas ja riigielus ning loob seeläbi tingimused merekaubanduse õitsenguks;
2) edendab sotsiaalselt ja poliitiliselt kaupmeeste kihti, aidates kaasa väärtuste süsteemi arengule ja sellisele riigivalitsemisele, mis toetab kaubandust;
3) võimaldab mereväe arengut osalt tänu sellele, et on tõhusam mereväele vajalike ressursside leidmisel, ja osalt seetõttu, et kaupmeeste kiht näeb mereväes kaubanduse kaitsjat, nii otseselt kui kaudselt.
Nicholas Rodger võtab eelneva hiilgavalt ja lakooniliselt kokku nii:
“1) Absoluutne monarhia oli peamiselt selline valitsemissüsteem, mis mobiliseeris pigem inimjõudu kui raha. Kuigi olles tõhusam keskaegsetest riikidest, oli absoluutne monarhia halvasti kohandatav sellise koorma kandmiseks, mida nõudis merevägi.
2) Vaja oli valitsemissüsteemi, kus kaasatud oleksid sellised huvigrupid, kelle teadmised ja raha olid asendamatud merelisele võimule — mitte ainult kõrgklass ja talupojad, kelle absolutism tööle rakendas, vaid ka reederid ja meresõitjad, linnastunud kaupmehed ja finantsistid, tööstusinvestorid ja mänedžerid ning oskustöölised, kõik need kihid, mida absolutism vähim soosis” (1997: 433).
Siit ka lord Havershami kuulus tsitaat: “Teie laevastik ja kaubandus on nii tihedalt seotud ja omavahelises sõltuvuses, et neid ei saa lahutada; teie kaubandus on teie meremeeste ema ja amm, teie meremehed on teie laevastiku elu ja teie laevastik on teie kaubanduse turvalisus ja kaitse, ning mõlemad kokku on Britannia rikkus, tugevus, turvalisus ja hiilgus” (Richmond 1934: 38). Veelgi enam, Britannia mereline võim “ei seisne mitte ainult mereväes ega lahingulaevastikus, vaid tema valitsuse, poliitilise süsteemi, sõjaväe, kolooniate ja merelise majanduse tõhusas lõimimises vastavalt riigi eesmärkidele” (Harding 1999: 286).
Viimase puhul väärib märkimist, et maismaavõim sõjaline režiim suudab end jõuga alal hoida, aga merevägi nõuab avalikku toetust. Autokraatia sobib armeele, merevägi nõuab aga konsensust (Rodger 1997: 433–434). Sel põhjusel kukkusid nii Prantsusmaa kui ka Hispaania läbi mereväelisel ja strateegilisel proovilepanekul vastavalt 16. ja 17. sajandil, kuigi mõlemad olid pikemat aega olnud mõjuvõimsad mereriigid; sama juhtus ka Ottomani impeeriumiga. Samamoodi kukkusid nii keiser Wilhelmi Deutches Reich kui ka Hitleri Drittes Reich läbi mereväelisel ja strateegilisel proovilepanekul 20. sajandil. Ka Tsaari- ja Nõukogude Venemaaga juhtus 20. sajandil niimoodi.
Ajaloolased eristavad n-ö orgaanilisi merelisi võime, mis arenesid loomulikult (Vana-Kreeka või keskaegse Itaalia linnriigid, Britannia, Madalmaad, Rootsi, Norra), kunstlikult tekkinuist, mis sündisid imperaatori, tsaari, khaani, sultani kapdan paša (Ottomani impeeriumi admiralitiitel) käsul.
Tegelikult on autoritaarsetel või isegi despootlikel riikidel ja režiimidel olnud tõhusaid merevägesid: Hispaania Armada Real, Louis XIV või Napoleoni aegne Prantsuse merevägi, Ottomani sultanite ja kapdan pašade galeerilaevastikud, barbari piraadid, Nõukogudemerevägi, Kolmanda Riigi Kriegsmarine. Siiski, nagu Alfred Mahan ütleb, “hirmuvalitsejad [—] on läbi aegade pidanud laialdast merekaubandust ja neil on olnud hiilgav merevägi, mis on olnud palju sihikindlamad kui vabade inimeste aeglasem sündmuste kulg seda võimaldaks. Selliste näidete häda on aga süsteemide jätkusuutlikkuses pärast despoodi surma” (tsit. Till 2006 (2004): 80).
Tõepoolest, Venemaa keiserlik merevägi sündis imperaatori ukaasi alusel, mis väljendas konkreetset dünastilist tahet ja millel puudus püsivus, kui asjaolud muutusid. Näiteks ehitas Peeter I mereväe just nimelt merekaubanduse ja lääneliku mõtteviisi äratamiseks, ning viis isegi oma pealinna Peterburisse, et seda kõike võimaldada. Tema mereväes oli palju välismaalasi, ta õppis isiklikult laevaehitust Amsterdamis ja Deptfordis. Ta tegi kõik mis võimalik, et muuta kontinentaalne Euraasia riik — Venemaa — mereriigiks ja merekaubanduslikuks riigiks. Sellest hoolimata oli see paljudele tema alamatele ja järglastele liiga suur muutus. Vaatamata perioodilisele õitsengule (näiteks 18. sajandi lõpul Katariina II võimu all ja võrratu admiral Uˇsakovi6 juhtimisel) oli merevägi valitseva eliidi arvates omapõhiolemuselt mittevenelik ning autoritaarsele süsteemile ohtlike mõtete allikas — mida see tegelikult ka oli.
Ajaloo iroonia on see, et kui Stalin 1930. aastate teisel poolel enamiku oma admirale hukkas, järgis ta osalt traditsioonilist Vene tava võimaliku poliitilise, sotsiaalse ja intellektuaalse vastuhaku kõrvaldamiseks. Pole ime, et Stalini ajal, kui poliitiline ebakorrektsus võis olla saatuslik ning komandöri asetäitjatel poliitalal oli suur mõjuvõim, talitas enamus mereväe isikkoosseisust rangelt vaid ettekirjutuste järgi. Taktikaline ja operatiivne algatus olid väga piiratud ja sooritus kesine. Üldiselt võime nõustuda Stuart Slade’iga (vt Cable 1998: 22–23), et Stalini-aegne Nõukogude Liit on hea näide katastroofilistest tagajärgedest, “kui üritada maismaale orienteeritud strateegilisi ja operatiivseid kontseptsioone rakendada mereväes”.
Kokkuvõttes ei olnud ega ole merelise võimu arenemisel pikemas perspektiivis määravaks vaid liberalism ja demokraatlikud põhimõtted iseenesest, vaid pigem administratiivne tõhusus raha leidmisel ning selle arukas kasutamine. Ikkagi on need omadused üldiselt seotud Aristotelese-Jeffersoni stiilis piiratud valitsuse ja liberaalse ning inimkeskse ühiskonnaga, põhinedes Kreeka-Rooma ning juudikristlikel läänemaistel väärtustel.
Teisest küljest on tõsi, et merevägi ei olnud Euroopa ainuleiutis või -omandus. Lõppude lõpuks olid paljud uuendused navigatsioonis Euroopa keskaja lõpul saavutatud tänu suhtlemisele islamimaailmaga, isegi sõna “admiral” on pärit araabia keelest ja tähendab ‘mere vürsti’. Teisel pool maakera ehitas Korea esimesed soomustatud sõjalaevad ja Hiinas uhkeldas Songi dünastia (1000–1500 pKr) “maailma võimsaima ja tehnoloogiliselt keerukaima mereväega” (Paul C. Forage; tsit.Till 2006 (2004): 19).
Siiski oli euroopaliku lähenemise puhul merelisele võimule omane a) selle sõjaliste ja kaubanduslike aspektide tihe seotus, b) merelise võimu seos kindlate väärtustega ning järelikult c) kindel valitsemisstiil.
Väide kõlab nii: “Meresõit ja kaubandus toodavad kaupmehi. Kaupmehed koguvad rikkust ja seejärel poliitilist võimu, et esimest kaitsta ja arendada. Tihti on nad valitsuses enamuses ja suruvad omi mõtteid teistele peale. Need mõtted edendavad kõigepealt kaubandust: informatsioonivabadus ja seega ka mõttevabadus, avatud ja vastutusvõimeline valitsus, õiglane maksustamine, sotsiaalne süsteem — kõik ka tänapäeval tuttavad liberaalsed väärtused” (Till 2006 (2004): 21).
17. sajandi Euroopa diplomaadid imetlesid hollandlaste vabadust ja raporteerisid sellest “imelikust vabadusest, kus kõik mehed paatides, kõrtsides ja kõikides teistes avalikes kohtades rääkisid avalikult, mida nad mõtlesid nii oma riigi kui ka naabrite avalikest asjust” (tsit. Padfield 1999: 69). See sõnakasutus tuletab meelde, kuidas Vana-Kreeka poliitikud ja kirjanikud kirjeldasid Ateenat, eriti Periklese kuulsaid sõnu (Thukydidese järgi), mis ülistasid hinge vabadust peamise merelise võimu Ateena (thalassokraatia) kujutamisel. Perikles ise seletas Ateenamerelise võimu üleolekut tolle aja riigivalitsemise kontekstis poliitilise süsteemi ja kultuuri abil: Ateena kodanikud olid harjunud oma riigi eest lõpuni võitlema, aga mitte seepärast, et nad olid selleks kohustatud või terve elu jooksul selleks valmistunud (nagu näiteks ka kontinentaalse riigi Sparta kodanikud), vaid pigem võitlesid nad Ateena eest oma veendumuste tõttu, sest olid vabad mehed, kes olid sündinud ja üles kasvanud vabas polises, vabas ja demokraatlikus riigis.
Samamoodi kirjeldas 18. sajandil kuulus prantsuse filosoof Montesquieu Inglismaad, kutsudes seda “maailma kõige vabamaks riigiks”. See vabadus tulenes mereväest ja merelisest ülesehitusest ning asjaoludest, mis sellist ülesehitust võimaldasid. Nicholas Rodger kirjeldab seda nii (1997: 432–433): 1) autokraatiad suudavad piisavalt hästi hallata sõjaväge, sest põhiküsimuseks on elavjõu ja selle varustuse mobiliseerimine;
2) merevägi vajab aga konsensust, sest ta nõuab reederite, meremeeste, kaupmeeste, finantsistide ja investorite maksimaalset kaasatust.
Siit ka merelise võimu, liberalismi, vabaturumajanduse ja õitsengu seosed:
1) samavõrd kui mereriigid saavad kasu merest kui transpordikeskkonnast ja kaubandusest, õitseb ka nende kaubandus;
2) nii palju kui nad suudavad merejõudude siirmise ja maismaale jõu kuvamise strateegilisi eeliseid kontinentaalsete vastaste vastu ära kasutada, saavutavad nende strateegiad edu;
3) seepärast mereriigid üldiselt õitsevad rahuajal ja domineerivad sõjas ning saavad vältimatult mõjuvõimsateks riikideks.
See on ainus mõistlik seletus piiratud territooriumi, elanikkonna ja ressurssidega väikeriikide edule, nagu Vana-Kreeka polised (linnriigid), hiliskeskaegsed ja varauusaegsed Itaalia linnriigid, Madalmaad, Rootsi, Inglismaa ja paljud teised. Sir Julian Corbetti arvates selgitab ainult mereline võim, miks “üks väike riik (nagu Britannia) oma nõrga sõjaväega suutis endale haarata enamuse soovitud valdusi maakeral ja teha seda suurte maismaariikide arvel” (1988: 49).
Nota bene: mõned riigid on merelise võimuga seotud riskide tõttu öelnud lahti selle eelistest ja võimalustest:
1) Üks Hiina keiser tegi seda täiesti teadlikult. Pärast peaaegu 500 aastat kestnud muljetavaldavaid merelisi ettevõtmisi keelati igasugune merelaevade ehitamine ja välismaale reisimine, sest Hiina valitseja ei teadnud, millega see kõik lõppeda võiks.
2) Natuke hiljem Jaapanis, Tokugawa šogunaadi (1603–1867) ajal jättis šogun (välimarssal) tenno (imperaator) ilma paljudest võimalustest, keerates merele selja ja rajades sotsiaalse ning majandusliku süsteemi üksnes maismaamajandusele ning tõsisele feodaalsele korraldusele, mida iseloomustasid viis klassi: kuge, daimyo, samurai, heimin ja eta/hinin (Kinder,Hilgemann 1991, II: 369). Nõnda jäi Jaapan üha rohkem maailma arengust maha, kuni Ameerika Ühendriikide mereväe kommodoor Perry selle isekehtestatud isolatsiooni 1853.–1854. aastal purustas (samas: 393).7
Mereline võim ei ole kunagi olnud ega ole ainult vähese hulga mõjuvõimsate suurriikide privileeg. Samuti ei ole võime merel otsustavalt tegutseda tingimata seotud riigi suurusega, nagu seda näitab 19. sajandi Tšiili mereväe kogemus ning strateegiline funktsioon, tegeldes kõigepealt ohuga Hispaaniast 1860. aastal ning seejärel nn salpeetrisõjas Peruuga (1879–1884). Tänu hiilgavale võidule Antofagasta merelahingus 1879. aasta oktoobris saavutas Tšiili regionaalse ülemvõimu merel (Kinder, Hilgemann 1991, II: 371). Ameerika iseseisvussõja meresõja ajalugu, 1812. Aasta Briti-Ameerika sõda (eriti USS Monitori ja CSS Virginia8 vastasseis) ja Ameerika kodusõda näitavad ka võrdlemisi väikese mereväe operatiivset võimekust (Illiopoulos 2008: 97; vt kaAnderson 1989).
Balti riikide puhul on kahtlemata märkimisväärne, et pärast iseseisvuse saavutamist hakkasid vast loodud riigid oma merejõude looma, et raskelt kättevõidetud iseseisvust säilitada. “1919. Aastal tegi väike Eesti merevägi koostööd Briti eskaadriga, mis oli tol ajal kontradmiral Walter Cowani9 juhtimise all, osaledes operatsioonides enamlaste vastu. Eesti merevägi pidas oma esimese lahingu 1919. aasta juunis, kui tema laevad hävitasid venelaste suurtükipositsiooni Dünamündes ja liikusid mööda Väina jõge ülesvoolu, et lätlaste vastupealetungi Riiale toetada.10 Briti ja Eesti merevägi tegid mitmel korral koostööd, maandades Eesti maaväge enamlaste selja taha” (Stoker 2003: 27).
Riigi esindamine on tavaliselt üks mereväe eksistentsi põhjendusi. Mõnel juhul on vaid mereväe olemasolu kaitsnud, tugevdanud või uuendanud riigi ja rahvuse ajaloolist ning kultuurilist identiteeti. Ameerika Ühendriikide mereväe esilekerkimine nn barbarisõdade11 ajal aitas kaasa USA kui riigi kujunemisele ning tema rahvastiku enesehinnangu tõusule.
Samuti on mereväekangelased andnud palju oma riigi eneseteadvusele: nii Themistokles ja Kimon Ateenale, Sir Francis Drake või admiral Sir Horatio Nelson Suurbritanniale, admiral David Farragut või kommodoor Oliver Perry Ameerika Ühendriikidele, Constantine Canaris Kreeka iseseisvussõjas, viitseadmiral Paul Countouriotis, kes juhtis Kuninglikku Kreeka Mereväge otsustavates Helle ja Lemnose merelahingutses Balkani sõdades (1912–1913), kommodoor Arturo Prat Tšiilile või el Caballero de los Mares Miguel Grau Peruule (London 2005).
Kuigi Alfred Thayer Mahan tavatses oma analüüsides “tõsta merelised huvid esiplaanile” ja korrigeerida “laialt levinud merelise võimu mõju tähtsuse alahindamist” (1965 (1890): v, viii), on John Mearsheimer ja Paul Kennedy ometi nõudnud maismaavõimu ning -sõjaväe tähtsuse kaitsmist mereväe ja merelise võimu ees (Mearsheimer 2001; Kennedy 1987). Mõlemad väited on kahtlemata hästi argumenteeritud, kuid paistab siiski, et uuemal ajal on mereriigid suutnud lahendada kõik kontinentaalsete vastaste põhjustatud strateegilised probleemid.
Suurbritannia sobib eriti hästi merelise võimu geopoliitika ja strateegia kehastuseks. Sir Winston Churchilli kirjutab: “Neljasaja aasta jooksul on Inglismaa välispoliitika seisnenud kontinendi kõige tugevamale, argessiivsemale ja domineerivamale riigile oponeerimises, vältides eriti Madalmaade langemise sellise riigi kätte. [—] Tähelepanu väärib, et Inglismaa pole vahet teinud, milline riik soovib ülemvõimu Euroopas. Pole vahet, kas tegu on Hispaania, Prantsuse monarhia või Prantsuse Impeeriumiga, Saksa Impeeriumi või Hitleri režiimiga. Sellisel poliitikal pole olnud mingit seost konkreetsete valitsejate või rahvustega, muretsetakse tugevaima ja potentsiaalselt domineerivama türanni pärast” (1985 (1948): 186–187).
Tõesti, Briti merelise ja maismaavõimu suhete ajalugu on nii eriline, et väärib lähemat vaatlust. Peale Prantsusmaa ärakasutamist Hollandi vastu 1670. aastatel jätkas Suurbritannia Prantsusmaa kasutamist, et kiirendada Hispaania merelise võimu allakäiku, saades erilist kasu Utrechti rahust 1713. aastal. 18. sajandil liitus Britannia edukalt Austriaga tema pärilussõjas (1740–1748) ja Preisimaaga Seitsmeaastases sõjas (1756–1763) (Kinder, Hilgemann 1991, I: 269, 283).
Pärast rohkem kui 20-aastast vastupanu esilekerkinud võimsale Euroopat ühendavale kontinentaalsele riigile — vabariiklikule ja Napoleoni Prantsusmaale — kulutas Suurbritannia 19. Sajandil palju energiat, vaimu ja raha (ning ühel juhul, Krimmis, ka verd) uue peamise geopoliitilise maismaariigi ja potentsiaalse merevõimu Venemaa peale. Pärast Bismarcki edukat Reichsgründung’it 1871. aastal (Kinder, Hilgemann 1991, I: 353) ning sellest tulenevat uue arvestatava jõu esiletõusu Euroopa geopoliitilises keskkonnas ning Saksa maismaavõimu intensiivistunud taotluste tõttu keiser Wilhelm II juhtimisel mereliseks võimuks saamisel, kui ehitati laevastikku ja vallutati kolooniaid (samas: 387–388), pidi senine merelise võimu hegemoon oma eesmärgid üle vaatama ja lähenema endisele geopoliitilisele rivaalile Venemaale (ja ka Prantsusmaale), et vastu astuda uuele kontinentaalse hegemoonia taotlejale Saksamaale.
Kuigi Suurbritannia oli enda arvates liberalismi, parlamentarismi ja kodanikuühiskonna kantsiks, lähenes ta Venemaale, keda Inglise arvamusliidrid ning vaimuinimesed olid kogu 19. Sajandi jooksul süüdistanud autokraatias, despotismis jne. Niisamuti astus konservatiivne Suurbritannia 1941. aastal liitu Nõukogude Liiduga.
Kindlasti võib vastu väita, et Suurbritannia selline käitumine oli pigem erand kui reegel, samas on selline vastuväide kohatu. Ameerika ja Suurbritannia vahel — viimane on kontinendi mõõdus mereline võim, mitte mõni väike rannaäärne saar — on palju olulisi erinevusi. Siiski on mõlema praktiline geopoliitika, strateegia ja riiklus kahtlemata ühtmoodi mõjusad: Anglo-Ameerika geopoliitilises ja strateegilises kogemuses on valdav jõutasakaalu poliitika võimaliku kontinentaalse hegemooni vastu Euraasias (Mackinder 1915 (1902), 1962 (1942).; vt ka Brzezinski 1995, 1999; Kissinger 1994, 1996).
Olles algul kontinentaalne riik, millel õnnestus teiseneda mereriigiks, on Ameerika Ühendriigid 20. sajandi jooksul kolm korda taastanud või toetanud jõutasakaalu säilimist Euraasias ning ära hoidnud kontinentaalse ülemvõimu tekke Euraasia südamaal (heartland), nagu Sir Halford J. Mackinder seda nimetas, samal ajal kui Briti mereline võim selleks võimeline ei olnud: 1917., 1941. Ja 1947. aastal. Isegi NATO idasuunalist laienemist pärast külma sõja lõppu ja Ameerika sõjalise võimu ülesehitust kommunismijärgsel Balkanil tajutakse ning kirjeldatakse kui postsovetliku Venemaa ennetavat tasakaalustamist, kuigi seda ametlikult iialgi ei tunnistata (vt Bzezinski, Kissinger, Mearsheimer jt).
Tundub, et nii ookeani kui ka ääremaa (rimland — Sir Halford Mackinderi ja Nicholas Spykmani järgi Maailma Sõõr) mereline võim, mereline üleolek ja strateegiline kontroll jäävad alati läänemaiste anglosaksi mereriikide edu pandiks, kusjuures võimsus õhus ja tuumarelvad lisavad vaid “liha kontidele”.
Kõik see võib siiski kõlada ka kohatuna, sest konkreetsete geograafiliste tunnuste strateegiline tähtsus on ajaloo jooksul muutunud lõputu sotsiaalse, poliitilise, kultuurilise ja eriti tehnoloogilise arengu tõttu.
Kui tuua vastupidiseid näiteid, on kitsused, mis ühendavad Egeuse ja Musta merd, Bosporus ja Dardanellid, säilitanud oma strateegilise tähtsuse — ja mitte just väikese, trotsides aega, tehnika arengut ning muutuvat poliitilist ja ideoloogilist kultuuri. Need kitsused olid kriitilise tähtsusega Kreekale Pärsia vastu võideldes, olulised Ateena toiduga varustamisel Krimmist, pakkusid varjulist paika basilikon ploimon’ile, Ida-Rooma (Bütsantsi) keiserlikule laevastikule, ning keskset kohta, kust Bütsantsi kreeklased võisid paindlikult koonduda Egeuse või Mustale merele (Euxeinus Pontus). Nii keskaegsed kreeklased kui ka hiljem Ottomani türklased kasutasid sellist geograafilist eeldust kokkuhoiuks, nii et neil oli vaid üks laevastik kahe asemel. Lisaks olid need kitsused olulised hiliskesk- ja varauusajal Veneetsia ja Genova kaubandusele Aasiaga.
Uusajal, eriti pärast Suurbritannia esilekerkimist merelise võimuna, on need väinad kujunenud võtmeks, et hoida Venemaa Vahemerest eemal, takistada Vene kontinentaalse võimu muutumist mereliseks võimuks ja samal ajal tagada Briti merelise ülemvõimu säilimist, mis osaliselt tähendas viimase globaalset hegemooniat. Seetõttu toetas Suurbritannia kangekaelselt Ottomani impeeriumi territoriaalset terviklikkust (NB!: impeeriumis elavate kristlaste hinnaga) ja Türgi institutsionaalseid reforme ning poliitilist “euroopastamist” (või “läänestamist”) kogu 19. sajandil. See toetus arvati olevat parim võimalus, et vältida impeeriumi lagunemist ja kreeklaste, serblaste, rumeenlaste, armeenlaste jt rahvuslikke eraldumispüüdlusi (Hösch 1988: 114–115).
Kui “Bosporuse haiget meest” ähvardas 1850. aastatel tema eluaja suurim Vene oht, reageeris Briti mereline võim üsna energiliselt (Hösch 1988: 123–129), saates hoolimata oma traditsioonilistest kahtlustest suuremahuliste jalaväe ekspeditsioonioperatsioonide korraldamise suhtes koos Prantsusmaaga Krimmi oma maaväe ning sisenes Läänemerele. Venemaa võimsa Sevastoopoli merekindluse langemine 8.–9. septembril 1855 ja Pariisi rahuleping (1856) näitasid anglosakside pühendumust keisri merelise võimu püüetele vastu seismiseks ning mõjutasid samas 400-aastase nn Kolumbuse ajajärgu lõppemist, mida iseloomustas merelise võimu valitsemine maismaavõimu üle, mis on selliste strateegide nagu Sir Halford Mackinderi, Nicholas Spykemani, Henry Kissingeri või Zbigniew Brzezinski õudusunenägu.
Hiljuti, külma sõja ajal oli samade merekitsuste tähtsus hoolimata tehnika kujuteldamatust arengust ja strateegiamuutustest — sh militaartehnoloogia, tuumarelvad jms —, kõike muud kui kadunud. Need kitsused osutusid järjekordselt läänemaiste anglosaksi mereriikide strateegiatele otsustavaks teguriks, et piirata (Nõukogude) Vene Musta mere laevastiku tegevust.
Siinkohal võiks väita, et õhuvõimsus on oluliselt vähendanud Bosporuse ja Dardanellide valvamise strateegilist tähtsust. Siiski, pärast lähemat uurimist ei osutu see väide tõeseks: peaks meelde tuletama ääremaa mereriikide ja Euraasia kontinentaalse riigi — Nõukogude Liidu — vahelist jõu ning mõjuvõimu teravat vaenulikku vastasseisu väinade ja Egeuse mere kohal külma sõja algusest peale. Pealegi pole strateegilisest vaatevinklist õhuvõimsus ning mereline võim jagatavad (Grove 1990: 138).
Tegelikult seisneb ajaloo ja geopoliitika võimalik õppetund paljude asjaolude tähtsuses nii läänemaistele anglosaksi ääremaa riikidele, kes tegelesid Euraasia kontinentaalsete riikidega 20. Sajandil (ja tegelevad 21. sajandilgi) kui ka Ateenale, kes tegeles Sparta maismaavõimuga 2. sajandil eKr.
Hoolimata sõjaväe, transpordi ja teiste tehnoloogiate arengust viimasel kahekümne viiel sajandil ei suutnud muistne “preisi” maismaariik Sparta senikaua vastu hakata merelise Ateena sõjalisele süsteemile, kui Peloponnesose sõja lõppjärgus hakkas lõpuks ise mereliselt mõtlema ja käituma. Ka polnud Kontinentalmacht Saksamaa võimeline vastanduma vaenulikule merelisele võimule, mis valvas Doveri väina tema Kontinentalblock’i (“Festung Europa”) tiival.
See, et Sparta lõpuks Peloponnesose sõja võitis, ei ole tugev argument kontinentaalvõimu kasuks, sest Sparta lahendas oma strateegilise probleemi alles pärast seda, kui Ateena oli oma Sitsiilia ekspeditsiooniga (415–413 eKr) suuresti üle pingutanud ning Sparta hakkas mõtlema, kavandama ja tegutsema kui mereline võim, ehitades võimsa laevastiku admiral Lysanderi juhtimisel ja kasutades selliseid “klassikalisi” merestrateegiaid nagu Attika blokaad, ettenihutatud kaitse vaenlase territooriumil jne.
Samamoodi ei tohi maismaavõimu süüdistada Saksamaa traagilises lüüasaamises Idarindel. Andreas Hillgruber on öelnud, et Unternehmen Barbarossa oli tegelikult strateegiliselt segadusse aetud Saksamaameeleheitlik katse tegelda (Hitlerile ootamatu) asjaoluga, et Inglismaa jätkas kuulsa “suuremeelse pakkumise” tagasilükkamist 1940. aasta suvel, isegi kui Prantsusmaa oli juba kokku varisenud (vt Hillgruber 1993). Tegelikult võeti saatuslik Flucht nach vorn idasuunal ette, et põgeneda eesootava strateegilise ümberpiiramise eest (strategische Einkreisung), kuigi nii mõnedki vastutavad sõjaväelased ja tsiviilvalitsuse ametnikud olid teadlikud, et ettevõtmine läheb palju kaugemale, kui Wehrmacht’i ja Reichsindustrie logistiline haardeulatus seda võimaldaks. Seega võib Saksamaa strateegilist ummikseisu 1941. aastal võtta kui järgmist anglosaksi mereriikide pikemaajalist strateegilist eelist.
Või kui kasutada välimarssal vikont Montgomery sõnu: “Sellest ajast peale, kui inimene hakkas merd kasutama, seisneb ajaloo suurim õppetund asjaolus, et vaenlane, kes piirdub vaid maismaastrateegiaga, lõpuks kaotab” (tsit. Gretton 1965: 43).
Kõik see ei tähenda aga veel, et merelised võimud domineeriksid alati. Mereriigiks olemisega kaasneb nii nõrkust kui ka võimalusi. Paljud väitsid külma sõja ajal, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonil (NATO) on selliseid ohtlikke nõrku kohti. Nagu nimigi ütleb, on tegu ääremaa mereriikide liiduga, mida ookean samavõrra lahutab kui ühendab. Tema strateegiline ühtsus ja majanduslik püsimajäämine sõltusid meretranspordist, mis aeg-ajalt tundus olevat liigagi kaitsetu Nõukogude mereväe ja maal paiknevate õhujõudude eest.
On öeldud, et “ajalooliselt on merejõude seostatud riigivõimu, võistlevate julgeolekukontseptsioonide ja rahvuslike huvide kindlustamisega” (Pugh 1944: 237). Realistist strateegina oli Alfred Mahan skeptiline enamiku riikide võime suhtes rahumeelset koostööd teha, kuid järeldas siiski, et mitmerahvuseline mereline konsortsium (“kaubanduslike huvide ja õiglaste ideaalide ühendus”; Mahan 1902: 177), koosnedes Ameerika Ühendriikidest ja Suurbritanniast, on vajalik, et kaitsta üha paisuvat rahvusvahelist kaubandussüsteemi. Kumbki riik üksi polnud tema arvates selleks võimeline, küll aga koos. Lisaks, kuna mereriigid on kaubandussüsteemi häiretest kõige haavatavamad, on nad ka sellistes konsortsiumides esirinnas, et tagada turvalisust seal kus vaja.
Ameerika Ühendriigid praegu, kas “vastumeelse hegemoonina” või mitte, on kõige tõenäolisem sellise koalitsiooni looja, et tegelda äpardunud või äparduvate riikide või riikideväliste kurjamitega. Ameerika Ühendriikides endas tundub mereline võim aeg-ajalt juba erastatud olevat, sellest on saanud avalik omand, kus riik on—interneti väljendit kasutades—rahvusvahelise kaubanduse “süsteemiadministraator”. Riigi ülesandeks on kaitsta süsteemi merelise kuritegevuse, korratuste ja sõdade ning teiste avalikke merenduslikke huvisid kahjustavate ohtude eest. On märkimisväärne, et selliste ideede juured ulatuvad Theodore Rooseveltini, kes kohtus Mahaniga, kui ta oli Newportis asuva Mereväekolledži külalislektor ammu enne, kui ta Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti (Illiopoulos 2008: 148).
NATO juhtpanustaja kontseptsioon on sama idee teine variant. Juhtpanustaja on riik, kelle liitlased on heaks kiitnud mingi regionaalse julgeolekutemaatika juhtimiseks ja kes püüab saavutada poliitilist üksmeelt ohu määratlemisel ning sellele reageerimise meetodite määramisel. Juhtriigi leidmise ja tõhusa mereoperatsiooni läbiviimise eelduseks on ühtse poliitilise eesmärgi olemasolu; strateegilise tasandi erimeelsustel on suundumus kanduda allapoole, väljendudes näiteks erinevates lahingutegevuse reeglites, mis raskendavad ja segavad koalitsiooni operatsioone ning eri riikide üksuste taktikalist kasutamist. Selliseid probleeme on ajaloos palju ette tulnud ja on teada, et nn koostegutsemisvõime probleemid on olemuselt poliitilised.
Donald Stoker on üsna hästi öelnud, et “kollektiivsed julgeolekukorraldused ei tekita ilmtingimata rahu. Ükski julgeolekukorraldus pole edukas, kui puudub osalejate soov seda toetada. Peab olema tahe osaleda julgeoleku tagamises, kavatsusest üksi jääb väheks” (2003: 12). Enamgi veel: on vaja kõrgelt kvalifitseeritud juhtimist, enesekindlust, usaldust, kogemusi ja hästiseatud, ratsionaalset ning pragmaatilist poliitilist sihti.
Võib üsna kindlalt väita, et rahvusvaheliste suhete süsteemi iseloomustab endiselt Hans J. Morgenthau kasutatud sõna Machttrieb (võimuinstinkt). Tulevik toob erinevaid vastuolusid: nii huvide kokkupõrgete alusel tõusvate kontinentaalriikidega kui ka identiteedi ning väärtuste põrkumise konflikte, eriti kui jälgida tänapäevast islamifašismi.
Seega on hoomatavas tulevikus eriti tähtis säilitada hästi toimivat suurte, keskmiste ja väikeste mereliste võimude, mere- ja ääremaariikide koalitsiooni, et kaitsta maailmakorda ning läänemaailma, Aristotelese-Jeffersoni pärandi põhiväärtusi, iseäranis seetõttu, et Euroopa Liit ei ole suur strateegiline jõud ega saa selleks kunagi.
lias Iliopoulos
Tõlkinud Ott Laanemets
Tõlgitud ingliskeelsest käsikirjast “Strategy and geopolitics of sea power throughout history”.
Tõlkija märkused:
1Alfred ThayerMahan (1840–1914)—Ameerika Ühendriikide mereväe kontradmiral ja mõjukas meresõjateoreetik, kes pani aluse moodsale meresõjaajaloole ning meresõjateooriale.
2Sir Walter Raleigh (1552–1618) — Inglise aristokraat, kirjanik, sõdur ja maadeavastaja. Vt temast Kinder, Hilgemann 1991, I: 277.
3Sea power, sks See Macht on sõltuvalt kontekstist tõlgitud kas mereliseks võimuks või mereriigiks.
4Sir Julian Corbett (1854–1922) — Briti meresõjaajaloolane ja meresõjateoreetik.
5Sergei Gorˇskov (1910–1988) — Nõukogude admiral ja meresõjateoreetik, mereväe ülem 1956–1985.
6Fjodor Uˇsakov (1744–1817) — silmapaistmavaid Vene admirale 18. sajandil.
7MatthewC. Perry (1794–1858)—AmeerikaÜhendriikidemereväe kommodoor, kelle tegevus 1850. aastatel pani aluse Jaapani isolatsiooni lõpetamisele.
8Põhjaosariikide USS Monitor ja konföderatsiooni CSS Virginia olid esimesed monitori tüüpi (USS Monitor tüübile nime andiski) sõjalaevad, mis olid mõeldud rannalähedaseks sõjapidamiseks, olles tugevalt soomustatud ning üsna suure peakaliibriga, kuid väikese kiiruse ja merekõlblikkusega.
9Sir Walter Cowan (1871–1956) — Kuningliku Mereväe kontradmiral, kes juhtis 1919. aasta algusest Briti kergeristlejate eskaadrit Läänemerel.
10Siin kirjeldab tsitaadi autor sõjategevust Landeswehri sõjas. Eesti merevägi sai lahinguristsed Vabadussõjas siiski juba 1918. aasta detsembris, kui alustati dessant- ja laevastiku tuletoetuse operatsioonidega idarinde tagalasse põhjarannikul. Vt Reet Naber, Eesti merejõudude juhatajad 1918–1940: Lühielulood. Tartu: KVÜÕA— Elmatar, 2004.
11Sõjad Põhja-Aafrikast lähtunud araabia mereröövlitega, kes ohustasid Ameerika ja Euroopa vahelist merekaubandust 19. sajandi alul.
Kirjandus
A n d e r s o n , Bern 1989 (1962). By Sea and by River: The Naval History of the Civil War. New York: De Capo
B r z e z i n s k i , Zbigniew 1995. “A Plan for Europe: How to expand NATO”. — Foreign Affairs, Vol. 74, No. 1, pp. 26–42
B r z e z i n s k i , Zbigniew 1999. Die einzige Weltmacht; Amerikas Strategie der Vorherrschaft. Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag
C a b l e , James 1998. The Political Influence of Naval Force in History. London: Macmillan
C h u r c h i l l , Winston S. 1985 (1948). The Second World War. Vol. I: The Gathering Storm. London: Guild
C o r b e t t , Sir Julian Stafford 1988 (1911). Some Principles of Maritime Strategy. (Classics of sea power.) Annapolis, MD: Naval Institute Press
G r e t t o n , Sir Peter 1965. Maritime Strategy: A Study of British Defence Problems. New York: Praeger
G r o v e , Eric 1990. The Future of Sea Power. Annapolis, MD: Naval Institute Press
H a r d i n g , Richard 1999. Sea Power and Naval Warfare, 1650–1830. London: University College Press
H i l l g r u b e r , Andreas 1993. Hitlers Strategie: Politik und Kriegführung 1940–1941. 3. Ausg. Bernard & Graefe Verlag
H ö s c h , Edgar 1988. Geschichte der Balkanländer: Von der Frühzeit bis zur Gegenwart. München: Verlag C. H. Beck
I l i o p o u l o s , Illias 2008. Instruction to Naval History: Sea Power, Naval Strategy, Maritime Geography, Command of the Sea. Ath´ına
K e n n e d y , Paul 1987. The Rise and Fall of Great Powers: Economic Change andMilitary Conflict from1500 to 2000. NewYork: Random House
K i n d e r , Hermann, Werner H i l g e m a n n 1991. dtv-Atlas zur Weltgeschichte. 25. Ausgabe. Bd. I–II. Deuchter Tachenbuch Verlag/dtv
K i s s i n g e r , Henry A. 1994. Die sechs Säulen der Weltordnung. Berlin: Siedler
K i s s i n g e r , Henry A. 1996. Die Vernuft der Nationen. Berlin: Btb Tb.
L i v e z e y , William E. 1981. Mahan on Sea Power. Norman, OK: University of Oklahoma Press
L o n d o n , Joshua E. 2005. Victory in Tripoli: How America’s War with the Barbary Pirates Established the U.S. Navy and Shaped the Nation. New Jersey: John Wiley & Sons, Inc.
Ma c k i n d e r , Halford J. 1915 (1902). Britain and the British Seas. 2. ed. Oxford: Clarendon Press
Ma c k i n d e r , Halford J. 1962 (1942). Democratic Ideals and Reality. With additional papers. New York: Norton
Ma h a n , Alfred Thayer 1902. Retrospect and Prospect. London: Sampson, Law, Martson
Ma h a n , Alfred Thayer 1965 (1890). The Influence of Sea Power upon History 1660–1783. London: Methuen
Me a r s h e im e r , John J. 2001. The Tragedy of Great Power Politics. New York: Norton
P a d f i e l d , Peter 1999. Maritime Supremacy and the Opening of the Western Mind: Naval Campaigns that Shaped the Modern World, 1588–1782. Woodstock—New York: Overlook Press
P u g h , Michael C. (ed.). 1944. Maritime Security and Peacekeeping: A Framework for United Nations Operations. Manchester—New York: Manchester University Press
R i c h mo n d , Sir Herbert W. 1934. Sea Power in the Modern World. London: Bell
R o d g e r , Nicholas Andrew Martin 1997. The Safeguard of the Sea: ANavalHistory ofBritain. Vol. I: 660–1649. London: HarperCollins
S t o k e r , Donald J. Jr. 2003. Britain, France and Naval Arms Trade in the Baltic 1919–1939: Grand Strategy and Failure. (Cass series: naval policy and history, 1366–9478; 18.) London—Portland: Frank Cass
T i l l , Geoffrey 2006 (2004). Sea Power: A Guide for the Twenty-First Century. London—Portland: Frank Cass
ILIAS ILIOPOULOS (sünd. 1967) on Kreeka sõjateadlane, omandanud filosoofiadoktori kraadi Ida- ja Kagu-Euroopa ajaloo, uusaja ajaloo ja poliitikateaduste alal Ludwig-Maximiliani ülikoolis Münchenis (2008). Töötanud merejõudude strateegia ja mereväe ajaloo lektorina Kreeka Mereväeakadeemias, Kreeka Sõjamereväe Kolledžis ning Isikkoosseisu ja Juhtimiskolledžis; strateegia, geopoliitika, diplomaatia ja Euro- Atlandi institutsioonide professorina Kreeka Riiklikus Kaitsekolledžis Ateenas. Praegu Tartus Balti Kaitsekolledži poliitiliste ja strateegiliste uuringute osakonna juhataja.
Esmakordselt ilmunud Akadeemias nr. 9 2010. Avaldatakse Akadeemia loal.