“XX sajandi piraadid” siis järjekordselt nähtud. Kõigepealt peab mainima, et PÖFF-i filminäitamise juures on suur pluss see, et ei pea enne pärisfilmi vaatama veerand tundi reklaame, nagu see tänapäeval “kvaliteetkinodes” kombeks on. Nii nagu kell kukkus, lasti tuled surnuks ja juba rullusidki linale Gorki-nimelises filmistuudios valminud kultusfilmi avakaadrid.
Pealtnäha tundub, et tegemist on tavalise 70-ndate B klassi märuliga, mille süžee on järgmine – kusagil (arvatavalt Kagu-Aasias – 007N 118E vms) seilab üks Nõukogude kaubalaev, mille lastiks on muuhulgas ka konteiner oopiumiga (otse loomulikult meditsiiniliseks kasutamiseks). Aga asi on teada ka kurjamitel, kes siis klassikalise abordaažiga vallutavad kaubalaeva. Siinjuures peab režissöörile kiitust avaldama, sest ei meenugi mõnda muud filmi, kus viskekonks visatakse kokale rindu ja samal ajal surevad Nõukogude meremehed (kapteni abi poliitalal teiste hulgas) meriröövlite tabava kergekuulipildujatule all. Langeb palju meremehi, kuid ankruga baretti kandvat turjakat pootsmani kurikaelad niisama ei murra. Lõpuks saavad piraadid siiski laeva oma valdusse ja röövivad lasti. Meeskond jäetakse kinniseotult põlevasse laeva… Peakski olema justnagu lõpp, aga siis astub kaadrisse filmi tegelik peategelane – vanemmehaanik Sergei ehk Serjoža, nagu teda kutsub auväärne halli peaga kapten Ivan Iljitš.
Kasutades jootetõlvikut, põletab Jim Morrisoni meenutav ja enamuses kaadrites palja ülakehaga umbes 27 a-ne vanemmehaanik (kes ilmselt teeb aastas 6 korda üldfüüsilise testi 300 punkti peale) enda selja taha kinniseotud käed lahti ja siis vabastab kõik ülejäänud meeskonnaliikmed. Üheskoos asutakse päästepaati. Viimaks piraate eksiteele, süütab kapten Ivan Iljitš päästetõrvikuga paati ümbritsevad masuudised ookeanilained…
Ahjaa, tähelepanelik vaatleja märkab juba esimestel minutitel, et film on natuke teistsugune merefilm ja ilmselt ka ainus omalaadne. Nimelt on peategalseks ju mitte mõni navigaator või vähemalt tekimadruski, vaid vanemmehaanik isiklikult. Ja esimestel minutitel väljendub see nimelt selles, et kui näidatakse tiitreid osatäitjate nimedega, siis esikohal ei asu mitte kapten, vaid vanemmehaanik. Algul imestasin, aga mida rohkem film keris, seda loogilisemana see ka tundus.
Kusjuures stsenarist ka põhjendab ära, miks on mehaanikust kangelane valitud – nimelt just siis, kui tundub, et meremehed on jäetud rikutud mootoriga paadis järjekordselt merehätta ja piraadid asuvad neid jälitama läbi mineeritud merekitsuse, hüppab umbes 8 m kauguselt (kaamera näitab äratõuget ja järgmises kaadris hoiab kangelane juba reelingust kinni. Saalist kostus ebatervet naeru) laeva ja ei lähe mitte silda roolimees-vaatlejaga kaklema, nagu mõni admiral Nelson oleks ehk oma nõdra aruga teinud, vaid suundub joonelt masinaruumi, kus paneb nõtkelt peamasinad tagasikäigule, nurjates seega piraatide manöövri. Laev tagurdab vastu kaljut ja plahvatab leekidesse (nagu politseifilmides autod süttivad). Kangelaslik vanemmehaanik komberdab umbreelinguni ja viskub lainetesse, kus ta korjavad peale juubeldavad meeskonnakaaslased. Vanemmehaaniku äraolekul on nähtamatud jõud saanud paadimootori korda ja asutaksegi teele loojuva päikese suunas.
Kusjuures, pärast seda kui selgus, et paadimootor ei tööta ja piraatide eest pole enam pääsu, ütles kapten lihtsalt: “Serjoža,” mispeale vanemmehaanik viskas särgi seljast, hüppas vette ja ujus umbes pool meremiili vee all piraatidele lähemale ning kogu eelmises lõigus kirjeldatud märul algaski. Nii et, kes ütles, et mehaanikud on erialaohvitserid!
Ahjaa, filmi alguses rääkisid kõik vastavalt käsikirjale po angliiski ehk siis kui poleks eestikeelseid alltekste olnud, poleks muhvigi aru saanud. Üks väheseid fraase, mida suutsin eristada, oli kapteni suust kõlanud: “Reit höüm!” (ehk right home). Lõpupoole lasti juba lõdvemalt. Nii näiteks piinas tatarlasest näitleja üht laevapere naisliiget ja karjus talle selges vene keeles näkku: “Kas sa inglise keelt ei oska ja prantsuse keelt samuti mitte? Mida te seal koolis siis üldse õpite!”
Muidugi ei tohi ära unustada ka nö obligatoorset naisliini. Nimelt oli laevapere liikmete hulgas kaks õrnema soo esindajat. Üks oli kokk (välimuselt hindele kolm pika-pika miinusega), keda hiljem bambuskepiga nuheldi ja teine oli mingi sekretutka (välimuse põhjal hinne neli miinus). Koka ümber ei olnud käsikiri pannud kedagi tiirlema, kuid neli miinust ajasid taga raadiosõlme ülem ja …. vanemmehaanik isiklikult! Ka siinkohal ei olnud stsenarist õiglane, sest tatarlasest Gojko Mitici välimusega korsaar lõi radistile punase tuletõrjekirvega pähe. Nii et vanemmehaanikul vedas ka naistega.
vanemleitnant Liivo Laanetu
(Lisatud 06.11.2010. Ilmus 27.11.2008 Laevastiku Ohvitseride Klubi foorumis)