Varasemalt on juttu olnud Eesti mereväe väljaarendatavatest võimetest ning nende sobivusest Eesti esmase kaitsevõime tagamisel. Sellest on kirjutatud artikleid ja arvamusi ning mereväele hangitud miinitõrjelaevad on olnud pideva kriitika osaliseks nii netikommentaatorite kui arvamusavaldajate poolt. Kuni tänaseni on erinevad Eesti poliitilised juhtkonnad otsustanud, et Eesti mereväe peamine arendatav võime on miinitõrje ning läbi selle panustamine NATO ühtsesse kaitsesüsteemi. Senine arengusuund ei ole põhinenud otseselt mingile meresõja strateegiale vaid on olnud tingitud puht pragmaatilistest kaalutlustest ning olemas olevatest ressurssidest. Sellest juhindudes on tehtud ka kõik otsused ning hanked. Püüan siinkohal veidi täita seda lünka ning esitada omapoolse arvamuse ühest võimalikust väikeriigi merekaitse verisoonist. Nagu ikka tuleb alustada strateegiast ning vaadata seda läbi erinevate kriiside ja kogemuste prisma. Riigikaitsega on ikka nii, et parem oleks õppida teiste vigadest ning ennetada ja vähendada vajadust lakkuda oma haavu.
Meresõjandusstrateegias saab alguse kõik ülemvõimu saavutamisest merel, operatiiv-taktikalisel tasandil merekontrollist. See, kellel on ülemvõim ja kontroll mere üle võib saavutada oma strateegilise eesmärgi. Samas aga ei seisa ülemvõim merel selle alade füüsilises vallutamises või omamises, nagu seda mõistetakse sõjapidamises maismaal vaid selle kasutamise vabaduses. Teisisõnu, tähendab see seda, et saad vajalikke merealasid kasutada oma eesmärkide täitmiseks ning piirata vastasel nende kasutamist tema eesmärkide saavutamisel. Varasemad merestrateegia viljelejad esindasid põhimõtet, et ülemvõimu kontseptsioon merel on absoluutne. Ei ole olemas osalist või mittetäielikku merekontrolli. See, kas on või seda ei eksisteeri, vahepealset varianti ei ole. Seega võis jääda mulje, et väikeste riikide ja merevägede jaoks on see saavutamatu ning ebarealistlik ülesanne. Kuid ülemvõim merel ei ole absoluutne mõiste, see on pigem suhteline. Nii kasutas tihti Corbett väljendit „a working command“ ning Castex väitles, et merede valitsemine ei ole absoluutne vaid relatiivne, mittetäielik ning mittetäiuslik. Milles, siis seisneb selle suhtelisus? Üheks suhtelisuse teguriks on aeg. Ülemvõim ei ole ajatu ega igavene vaid see võib olla saavutatud mingiks kindlaks perioodiks. Selle perioodi ajatamine strateegilisse konteksti tagabki püstitatud eesmärkide saavutamise. Teiseks teguriks on geograafiline asukoht või ala. Ülemvõim võib olla lokaalne või üldine või midagi selle vahel. Kolmandaks on selle kasutuse ulatus. Ülemvõimu merel võib rakendada selle kasutamise või vastase tegevuse piiramise osas vaid teatud ulatuseni. See võib toimida vaid teatud meresõja dimensioonides või nende kombinatsioonides nagu; õhus, pealvee või allvee dimensioonis. Neljandaks on strateegilised mõjud. Ülemvõim merel võibolla piiratud seoses teiste sõjapidamise keskkondade mõjuga. Seda näiteks edust maismaa lahingutes või õhusõjas.
Millised on siis ülemvõimu saavutamise strateegiad? Vaatleks siinkohal kolme põhilist strateegilist lähenemist. Esimesena kirjeldaks viisi ülemvõimu saavutamiseks „Otsustava lahingu“ (Decisive battle) strateegiaga, teisena käsitleks „laevastiku kohalolu“ (fleet-in-being) ning kolmandana „laevastiku blokaadi“ (fleet blockade)
„Otsustava lahingu“ põhimõtteks võib pidada vastasega lahingusse astumist ning selle otsustavat füüsilist hävitamist. Lahingu otsustavus ei sõltu niivõrd selle häivituslikust tulemusest, kuivõrd sellest, mis hakkab merel toimuma selle järgselt. Võitja on see, kes saab lahingujärgselt merd effektiivselt kasutada oma eesmärkide saavutamiseks. Sellist strateegiat kasutavad merejõud, mis on kindlas ülekaalus vastase suhtes. Samas aga võib „otsustava lahingu“ võidu saavutada ka võrdsete jõududega merevägede vahel nagu seda juhtus Trafalgardi või Tsushima lahingus. Űksiku otsustava lahingu planeerimine on reeglina raske ning need põhinevad peamiselt juhusele. Otsustava võidu saavutamine sõltub tavaliselt mingi märkimisväärse űlekaalu omamisel. Olgu selleks soodne meremaastik, relvastus, taktikalised oskused või jõuline űlekaal. Teises maailmasõjas üritas Briti kuninglik laevastik saavutada Vahemerel ülemvõimu meelitades Itaalia mereväge otsustavasse lahingusse. Kuid Itaalased tajusid Briti tugevust ning vältisid osavalt otsustava lahingu tekkimist. Kaasaegse näitena „otsustava lahingu“ strateegiast võib tuua viimasest Vene-Gruusia konfliktist, kus Gruusia väikene merevägi sisuliselt hävitati ning Vene Mustamere laevastik seilab nüüdsest vabalt Gruusia vetes.
„Laevastiku kohalolu“ strateegiat kasutavad laevastikud, mis ei suuda tagada merekontrolli tavapäraste meetoditega. Nimetus „Laevastiku kohalolu“ ei ole kuigi täpne oma väljenduses ning see võib ulatuda mõõdukatest rűnnakutest kuni passiivse kaitseni. Teatud määral omab „Laevastiku kohalolu“ strateegia sissisõja lähenemist ja printsiipe. Seda strateegiat kasutavad nõrgema poole laevastikud, vältides vastasseisu űlekaaluka vastasega säilitatakse oma laevastiku olemasolu. Sealjuures on põhimõte hoida vastase laevastikku pinge all ning sundida teda pidevalt üle õla vaatama. Pidev risk sattuda rűnnaku alla raskendab vastase võimalikku otsuste valikut. Ükski riik pole huvitatud laevade kaotamisest ning seetõttu häirib igasugune vastaspoole sõjaline kohalolek tegevusvabadust. Seda eriti aga arvestades tänast globaliseerunud ning ülikiire infovahetusega maailma. Näitena võiks siin tuua Ameerika sõjalaeva USS Cole rammimist lõhkelaenguga täidetud kiirpaadiga Oktoobris 2000 al Qaeda enesetaputerroristide poolt, mille käigus hukkus 17 meremeest. Lisaks suurele augule poordis ning hukkunud meremeestele pälvis vahejuhtum suurt poliitilist tähelepanu ning laialdast kajastust pressis. Risk sattuda rünnaku alla ei ohusta mitte ainult sõjalaevu vaid võib ohtu seada ka tavapärase kaubaliikluse. See aga omakorda sunnib riike tegema suuremaid kulutusi ning siduma täiendavaid ressursse, et kaitsta oma majanduslikke huve merel. Omamoodi „laevastiku kohalolu“ strateegiat viljelevad ka piraadid tänases Somaalias. Selle vastukäiguks on nii Euroopa Liidu kui NATO riigid suunanud Adeni lahele ja Somaalia ranniku äärde hulgaliselt sõjalaevu. Lisaks neile organisatsioonidele on seal kohal veel paljude mitte NATO riikide lahinglaevu, nagu Hiina, Korea, India, Pakistani ja Venemaa. Vaatamata selle on oht, sattuda piraatide poolt kaaberdatuks, alaline. See on märkimisväärne ressurss, mis on hõivatud kaubalaevade eskortimise ning kaitsemisega peaaegu, et relvastamata vastase vastu.
„Laevastiku blokaadi“ kasutatakse reeglina vastukäiguks „laevastiku kohalolu“ strateegiale. Kuigi see on erinev kaubanduslikust blokaadist ja on suunatud sõjalaevade vastu omab see ka majanduslikku mõju. Tihti rakendatakse mõlemaid blokaade samaaegselt ning samade űksuste poolt. Selle strateegia eesmärgiks on sulgeda vastase laevastik mingitesse geograafilistesse piiridesse või baasi ning läbi selle tagada oma tegevusvabadus merel. Selliste näidetana võime vaadata Vene Balti laevastiku sulgemist Teise Maailmasõja ajal Sakslaste poolt Soome lahe idaossa, kasutades selleks lisaks laevastiku üksustele miinivälju ja allveelaevade tõkestusvõrke. Sealjuures võib blokaadina käsitleda ka tugevama laevastiku kohalolu, kus nõrgemat laevastikku hoitakse hästikaitstud baasis „otsustava lahingu“ tekkimise kartuses. Sellisena võib kirjeldada olukorda, mis on näitena toodud eelnevalt Itaalia laevastiku tegevusest Teise Maailmasõja ajal, kus selle tegevus piirdus peamiselt põhibaasis seismisega. Eesti Vabadussõja ajal saavutati merekontroll Briti eskaadri saabumisel. Ka seda võib käsitleda kui blokaadi tugevama laevastiku kohaloluga.
Piir laevastiku blokaadi ja „laevastiku kohalolu“ strateegia vahel on õhuke ning planeeritud kohalolu strateegiast võib kergesti väljakujuneda laevastiku blokaad. Seetõttu on sellise strateegiaga edu saavutamiseks vajalik ka sobilik laevastik, relvastus ning seda toetavad elemendid. Vastasel korral juhtub sama, mis Itaalia laevastikuga Teise Maailmasõja päevil või veelgi halvem Gruusias.
Globaliseerunud maailma tingimused, läbipõimunud protsessid, kiire infovahetus ning suur pressi roll on avaldanud mõju ka sõjalistele konfliktidele. Vaadates viimasel ajal toimunud sõdu ning kasutades Vene-Gruusia konflikti näitena võime arvata, et suure tõenaosusega tuleviku relvastatud konfiktid ei ole ajaliselt pikad. Gruusia, kui konfikti nõrgem pool ei ole Euroopa Liidu ega NATO liige kuid vaatamata sellele reageeris maailma üldsus ja poliitilised liidrid koheselt ning sõjaline tegevus lõpetati kiiresti. Loomulikult pean ma siinkohal silmas otsest sõjalist tegevust ja ei käsitleks konfliktijargset toimuvat taastust, ülesehitust või rahutagamist. Võimalikud relvastatud kokkupõrked, isevalmistatud lõhkekehade plahvatused jne võivad kesta veel aastaid, nagu me näeme seda Iraagi või Afganistani puhul. Sellest lähtuvalt peaksime kujundama ka oma tuleviku kaitseväe strateegia ja relvastuse.
Eesti suurust ja kasutada olevaid ressursse arvestades on meile sobivaim „laevastiku kohalolu“ strateegia kasutamine merekaitses. Kasutades ära madalaid rannikualasi, rannajoone liigendatust, rohket väikesadamate olemasolu ning saarestikku on võimalik luua tingimused, kus vastase suurte sõjalaevade relvad muutuvad ebaefektiivseks. Sealjuures tuleks aga oma laevastiku relvastus valida selliselt, et selle efektiivsus avaldaks vastase tegevusele otsest mõju. Suure lahinglaeva rivist väljalöömine mõjutab kindlasti sõjapidamise käiku, rääkimata selle uputamisest. On hästi teada, et üllatuslik jalahoop kubemesse võtab ka kõige kõvema mehe silmad märjaks. Sellise relvasüsteemina näen ma pealveetõrje raketisüsteeme. Kontsentreeritud ja õigeaegne tulelöök hästivalitud sihtmärgi pihta avaldab tänapäeval vastasele rohkem mõju kui kuudepikkused lahingud suures sõjas. Sellise relvasüsteemi olemasolu sunnib vastast pidevalt üle õla vaatama ning valvsust hoidma. Tuginedes oma varasemale mõttekäigule kaasaegsete sõdade kestvuse osas leian, et pärast ühe õnnestunud strateegilise tulelöögi andmist on Eesti merevägi oma eesmärgi, esmane kaitse, saavutanud. Lisaks on sellise toimiva katsesüsteemi olemasolu ka heidutuseks vastase jõududele ning sunnib neid sõjategevuse planeerimisel pöörama suuremat tähelepanu oma üksuste kaitsele. Edaspidine tuleb juba koostöös liitlastega teha. Õnnestunud tulelöögi andmiseks ei piisa aga ainult raketisüsteemist, vaja on ka seda toetavaid elemente. Esmaseks tingimuseks on korralik mereolukorra teadlikkuse saavutamine ning tuvastud mereolukorra pildi loomine, mis annab alused vastase avastamiseks ja õige sihtmärgi määramiseks. See on ka esmaseks indikaatoriks valmisoleku tõstmiseks ja tagamiseks. Samuti sisaldab see endas sihitamist. On väga oluline omada kombineeritud sihitamissüsteeme ning tehnikaid sisaldavaid lahendusi. Lisaks tuleb kasutada erinevaid võimeid ühendtasandil (joint), nagu sihitamine õhust või maismaalt. Teiseks on vaja turvaline ning katkematu sideühendus laevadega, et tagada laevade olukorra teadlikkus ning käskude õigeaegne kättesaamine. Kolmandaks on vaja luua toimiv logistiline toetussüsteem, mis põhineb tugisadamatele ning tagab hajutatuse ja jätkusuutlikkuse. Neljandaks on vaja panustada korralikult üksuste väekaitsesse (Force Protection) seda nii merel laevade enesekaitse osas kui ka tugisadamates. Kahe viimase juures on asendamatuks koostöö partneriks Kaitseliit. See on väga üldine kirjeldus põhi elementidest, mis toetavad edu saavutamist. Sealjuures ei ole peamine see kui moodsad ja kallid on mingid seadmed vaid terviklikult toimiv süsteem.
Kõike seda eelpool lugedes tekib kindlasti küsimus, milleks meile siis miinitõrje laevastikku vaja on? Kas oleme oma vahendeid ebaratsionaalselt kasutanud? Esiteks nagu ma kirjeldasin eelpool tuleb meil meresõja pidamises toetuda liitlastele. Liitlaslaevastiku kiireks ja turvalise saabumise üheks eelduseks on mereteede miinivaba hoidmine. Sarnase näite võime kasvõi tuua oma Vabadussõjast. Meid toetama suunatud Briti eskaader jäi 1918 aastal detsembris Liepajasse kuna laevatee Tallinna oli mineeritud. Alles pärast miinilootside saabumist Eestist ning eskaadri juhtkonna veenmist vastloodud kaitseväe juhtkonna poolt alustati suundumist Tallinna. Lisaks sellele sõltub Eesti toimetulek merekaubandusest. Meil puuduvad kohapealsed strateegilised varud ning nende transportimine saab toimuda meritsi. Selleks, et tagada esmatarbekaupade, toiduainete, kütuse ja ka sõjavahendite kohalejõudmine peame hoidma oma mereteed ja sadamad miinivabad ning oskama laevu lootsida turvaliselt sadamatesse. Palju räägitakse ka liitlaste maavägede vastuvõtmisest, kuid ka selle tagamiseks on vaja ettevalmistada laevateed. Kui isikkooseis võib saabuda lennukitega siis raskerelvastuse transpordiks on kõige parem viis meretee. Seega lisaks paljudele muudele argumentidele oli mereväe valik panustada vastuvõtva riigi toetusse ning liitlaste saabumise kindlustamisse loogiline. Sealjuures on Eesti täitnud ka omapoolsed kohustused ning panustanud järjekindlalt NATO kiirreageerimise üksustesse. Miinitõrje valdkond on olnud meile kõige sobivam nii ressursiliselt kui ka vajaduslikkuselt. Lõpetuseks lisan vaid, et teostada toimivat merekaitset ei piisa ühe üksiku valdkonna arendamisest. Nüüd, kus oleme saavutanud kompetentsi ühes valdkonnas oleks aeg vaadata üle lähtealused ning alustada süsteemse merekaitse arendamist. Vajalik on luua toimiv ning usutav süsteem kõikide sinna kuuluvate elementidega.
kaptenmajor Peeter Ivask
vanemstaabiohvitser
NATO mereväekomponendi staap, Northwood
1) Geoffry Till, Seapower A guide for the Twenty-First Century (2004), p. 149-152
2) Jeremy Black, Seitsekűmmend suurt lahingut läbi aegade, Koolibri 2006, lk 183, lk 225
3) Geoffry Till, Seapower A guide for the Twenty-First Century (2004), p. 163-166
4) sama, lk 180 – 186
5) British Maritime Doctrine, Third Edition, 2004, lk 43
6) Geoffry Till, Seapower A guide for the Twenty-First Century (2004), p. 186 – 187
(Lisatud 08.07.2010. Artikkel ilmus ajakirjas Sõdur 3/2009)