Leitnant Ott Laanemets väitleb reservkolonelleitnant Leo Kunnase eelmises Riigi Kaitses (14.10) ilmunud artikli „Nišimereväest võitlusvõimeliseks merejõuks” seisukohtade üle.
Meresõja eesmärk on merel ülekaalu saavutamine (sea control, ajaloolise ja globaalsema nimetusega ülemvõim merel – command of the sea) ja säilitamine. Sellist ülekaalu, kas siis üleüldist või ajas, ruumis või mahus piiratut, on vaja, et merd transpordi huvides kasutada või teha sõjalise jõu projektsioon maismaale (power projection – nt meredessant, maismaasihtmärkide ründamine, maaväele tuletoetuse andmine). Ülekaalu merel on vaja selleks, et merd oma riiklikes huvides kasutada. Vahendid, millega merel ülekaalu saavutatakse, on suured sõjalaevad nagu lennukikandjad, ristlejad, hävitajad, fregatid ja merelennuvägi.
Vastaspoolel on võimalik vahendite olemasolu korral ülekaalu merel enda poole kallutada ja nende puudumise korral olukorraga leppida või vastase merehõivet takistada (sea denial). Vahendid selleks on väikesed raketikaatrid, allveelaevad, miinid ja ka asümmeetrilised vahendid.
Eelnevast on ilmne, et Eesti-suguse väikeriigi esmase iseseisva sõjalise riigikaitse kontseptsiooni merel saab tulenevalt ressursside piiratusest mõtestada vaid kui piiratud merehõive takistamise (limited sea denial) võimet.
Üldjoontes saab nõustuda väitega, et praeguse Eesti mereväe ainus väljaarendatud sõjaline võime miinitõrjevõime näol on esmase sõjalise enesekaitsevõime seisukohalt sekundaarne, kuid kui vaadata asja laiemas üldises riigikaitselises kontekstis, siis kindlasti mitte.
Väide, et miinitõrje tegevusena on efektiivne vaid konfliktijärgses ruumis, on olemuselt eksitav. Selle väite esmaseks aluseks on Kunnase loogika, mille kohaselt võimalik liitlaste abi saabub kriisi korral Eestisse ilmtingimata ja eranditult mööda maismaakoridori. Raske on ette kujutada liitlasriikide, s.t peamiselt USA abivägesid, mis laevatatakse üle ookeani suhteliselt kiiresti Euroopa lääne- või keskossa, et siis alustada vaevalist maismaaretke Baltikumi poole.
Eespool toodud seisukoht, nagu peaks võimalik abi saabuma kindlasti mööda maismaad (Leo Kunnas „Õhuseireväest õhukaitseväeks”, Riigi Kaitse 14.10.08), on mõtlemapanev ka selles valguses, et Kunnas on ise viimasel ajal korduvalt toonud esile tõsiasja, et meie lõunanaabrid Baltikumis on kas juba loobunud või loobumas esmasest iseseisvast kaitsevõimest.
Lisaks on selles kontekstis jäänud tagaplaanile aspekt, mis puudutab võimaliku mittesõjalise või humanitaarabi, esmatarbekaupade ja strateegiliste kaupade saabumist Eestisse võimaliku konfliktisituatsiooni korral ehk kuidas tsiviilelanikkond selle üle elab. Teadaolevalt ei hoita Eestis nimetatud kaupu vajalikus mahus strateegiliste laovarudena.
Kõige efektiivsem ja odavam selliste kaupade transpordi meetod on meretransport ehk mereteed peavad ka konfliktisituatsioonis avatuks jääma. Lisaks sõltub suur osa Eesti väliskaubandusest suures osas merekommunikatsioonidest (SLOC – Sea Lines Of Communication). Üks merekommunikatsioonide julgeoleku ja avatuks jäämise vältimatuid eeldusi on rahuaegne miinitõrje ehk teabe kogumine Eesti merealadel eesmärgiga saada piisav ülevaade keskkonnast, milles hiljem – võimaliku konflikti või kriisi korral – tegutsema hakatakse.
Miinitõrjevõime olulisus
Nagu on näidanud viimased sõjalised konfliktid Pärsia lahes, on miinitõrjejõud nõutud kaup pärast mõningasegi mineerimist kinnitava luureinfo saamist. Pealegi võib vastaspool miiniohu tekitada lihtsalt deklareerides, et on miine veesanud. Samal ajal hakkab väekaitse läänemaailmas oma kaotuste miinimumini viimiseks muutuma vaat et eesmärgiks omaette. Mõne üksiku miini leidmisel võidakse kogu tegevus merel pikemaks ajaks peatada, kuni ilmuvad miinijahtijad ja miiniohtu vähendavad või oma laevad miinidest mööda juhivad. Seega on miinitõrjevõime üks sõjalise ja muu abi meieni jõudmise eeldusi.
Miinitõrje on ka miiniveeskamise võime arendamise või üldse sellise võime arendamise kaalumise eeldus. Sellisel lähenemisel on kaks selgelt eristatavat aspekti: (1) vastavalt rahvusvahelisele õigusele (VIII Haagi konvensioon 1907 ja San Remo manuaal 1994) on miine veeskava riigi kohustus oma miinid pärast konflikti kahjutuks teha. Isegi kui Eesti otsustaks seda nõuet eirata, on meie enda huvides teha kahjutuks Eesti jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel veesatud miinid ning (2) miinisõja ofensiivse elemendi ehk miinide veeskamise eduka kaitse-eesmärgil kasutamise eelduseks on teadmine, kuidas võimalik vastane üritab neid kahjutuks muuta ehk milline on tema miinitõrjevõime. Seda teadmist ära kasutades saab veesata selliseid miine, sellisesse keskkonda ja selliste miinitõrjevastaste seadistustega, mis muudavad tema ülesande omakorda võimalikult ressursimahukaks.
Seega on miinitõrje üks miiniveeskamise võime kulukamaid eeldusi.
Kunnas väidab, et merevägi peaks välja arendama „tarkade” miinide veeskamise võime ja seda saab teha 300–400 miljoni krooni eest. Miiniveeskamise võimet arendades tuleb aga arvestada, et kaasnev infra-struktuur (laod, hooldustöökojad ja miinide laadimiseks sobivad kohad) läheb tõenäoliselt maksma rohkem kui nimetatud raha eest kättesaadav kogus miine. 300–400 miljoni krooni eest võib saada hädapärase vajamineva „tarkade” miinide koguse, aga mitte kogu võimet. Hinnanguliselt maksab selline „tark” miin umbes 10 000 USA dollarit.
Miiniveeskamisoperatsiooni eesmärk ei ole mitte oma sadamate sulgemine (nagu Kunnas võib arvata), vaid oma mereala võimalikult efektiivne ja ulatuslik kasutamine, et hoida võimaliku vaenlase üksused võimalikult kaua võimalikult kaugel, kahandades märkimisväärselt nende manöövrivabadust. Eesti mere-ala geograafiline asend ja ulatus pakub selleks väga häid eeldusi.
Kuidas tõrjuda meredessanti?
Mis puutub mereseiresse, miinivälja kaitsesse või ka meredessandi tõrjesse, siis ainult kaldal paiknevate raketikompleksidega ei saa seda teha sel lihtsal põhjusel, et keegi või miski peab rakettidele siht-märke määrama (targeting). See saab aga olla laev või lennuvahend (tavaliselt kas helikopter või luurelennuk – MPA – Maritime Patrol Aircraft). Loomulikult saab vaenulikku meredessanti tõrjuda tankide või tankitõrjeüksustega, kuid see võiks siiski jääda viimaseks hädalahenduseks. Meredessanti on otstarbekas kasu-kulu mõttes tõrjuda oma rannast nii kaugel kui võimalik. Veel parem on ennetada üleüldse sellise võimaluse teket, hoides võimaliku vastase üksused oma rannikust võimalikul kaugel.
Mereseirest ehk tuvastatud merepildist rääkides ei saa mööda minna vahenditest, mis tuvastavad maismaal paikneva radarisüsteemi avastatud kontakte. Kindlamaid sihtmärkide määramise ja tuvastamise viise on ka tänapäeval visuaalvaatlus, mida saab teha laevalt või ka lennuvahendilt. Lihtsustatult öeldes võib radariga avastatud kontakti all olla nii lõbusõidukaater, kalalaev kui ka vaenulik või sõbralik sõjalaev. Ilma seiresüsteemi juurde kuuluva kontaktide laevadelt tuvastamiseta (vastava hulga lennuvahendite omamine ei ole reaalne) on kogu süs-teem kasutu.
Mereseirest rääkides peab täpselt sõnastama selle eesmärgi. Sõjaliselt on mereseire eesmärk tuvastada oht ja seda teades reageerida, see tähendab takistada vaenlase merehõivet. Arvestades sellise süsteemi ressursimahukust, ei ole arusaadavalt otstarbekas pidada eraldi sõjalist ja tsiviilmereseiret, sest kogu pildiloome protsess on üldjoontes sama. Samuti peab vastama küsimusele: kas ja kuidas me tahame vastase merehõivet takistada? Üks vahend on kindlasti miinisõda, aga on ka teisi võimalusi.
Kuigi praegusel mereväel ei ole lahinguvõimet muudes meresõja distsipliinides, mis oleksid esmaseks kaitsevõimeks hädavajalikud, ei saa ka väita, nagu oleks miinitõrje üldisemas plaanis kasutu, rääkimata n-ö nišivõime peamisest argumendist – vajadusel NATO ühiskatlasse panustamisest. Seega on miinitõrje kindlasti üks meresõjalise riigikaitse loomise eeldusi.
Autor väljendab kirjutises vaid iseenda mõtteid ja seisukohti.
(Lisatud 10.12.2009. Artikkel ilmus 19. detsembril 2008 Eesti Päevalehes http://www.epl.ee/artikkel/452781)